Skip to main content

Tõde

Seekord olin ma unes uuriv ajakirjanik või umbes sedasi. Igatahes miskit tõde ma taga ajasin ja miskit tüüpi kah, eks ole. Ja üks tegija tüüp oli kah minu poolel ja mingil hetkel ma hüppasin rongilt perroonile ja see oli väga ohtlik. Sest miks muidu oleks ma tolle tegija tüübi käte vahel maandunud, kõvasti kinni hoidnud ja sosistanud, et ära mind lahti lase. :P Ja mingil hetkel oli Udu seal, kes järjekordselt ei teinud muud midagi kui vaid oli seal. Aga ärgu Papu & Orav solvugu, neid mainiti kah. Papu oli isegi isiklikult kohal ja teatas, et ta maksab Orava õppemaksu, kuigi ma ei saanudki aru miks ja olin väga hämmeldunud. Aga igatahes, mingil hetkel pidasin ma seal ühe kõne teemal tõde ja ausus ajakirjaniku elus ja kõik teised ajakirjanikud naersid minu üle. Ma siis teatasin mõrult, et nojah, nüüd on vist au sees ja õilis hoopis ellujäämine, mis sest tõest ikka, aga mina ajan siiski tõde taga ja loodan, et neil teistel on vähemalt niipalju austust minu vastu, et nad mu matustele tulevad. See oli ohtlik olukord juu! Ja siis hüppas too ohtlik tüüp, keda me taga ajasime, otse meie kõrvale ja irvitas. Väga lahe oli.

Comments

sussa said…
eee... head ööd.
suxu said…
eee... mix?
sussa said…
eee... miks mitte?
suxu said…
Sest sa andsid tolle kommi kell 8:39 ja isegi sina ei lähe nii vara magama?

Pealegi, mis komm see selline üleüldse olema peaks?
sussa said…
Kust sina tead, mis ajal mina magan! Magan siis kui saan ja tahan!

Ega ma tegelikult ei läinud jah.
Anonymous said…
Aga mix sa siis andsid sellise kommi?

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...