Seekord olin ma unes uuriv ajakirjanik või umbes sedasi. Igatahes miskit tõde ma taga ajasin ja miskit tüüpi kah, eks ole. Ja üks tegija tüüp oli kah minu poolel ja mingil hetkel ma hüppasin rongilt perroonile ja see oli väga ohtlik. Sest miks muidu oleks ma tolle tegija tüübi käte vahel maandunud, kõvasti kinni hoidnud ja sosistanud, et ära mind lahti lase. :P Ja mingil hetkel oli Udu seal, kes järjekordselt ei teinud muud midagi kui vaid oli seal. Aga ärgu Papu & Orav solvugu, neid mainiti kah. Papu oli isegi isiklikult kohal ja teatas, et ta maksab Orava õppemaksu, kuigi ma ei saanudki aru miks ja olin väga hämmeldunud. Aga igatahes, mingil hetkel pidasin ma seal ühe kõne teemal tõde ja ausus ajakirjaniku elus ja kõik teised ajakirjanikud naersid minu üle. Ma siis teatasin mõrult, et nojah, nüüd on vist au sees ja õilis hoopis ellujäämine, mis sest tõest ikka, aga mina ajan siiski tõde taga ja loodan, et neil teistel on vähemalt niipalju austust minu vastu, et nad mu matustele tulevad. See oli ohtlik olukord juu! Ja siis hüppas too ohtlik tüüp, keda me taga ajasime, otse meie kõrvale ja irvitas. Väga lahe oli.
... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Comments
Pealegi, mis komm see selline üleüldse olema peaks?
Ega ma tegelikult ei läinud jah.