Skip to main content

Kollektsionäär

Räägime siis unenäo kõigepealt. Tegevus toimus rannas, kus meil (ma ei tea, kellel meil, aga peale minu oli seal venna kah) rannamaja oli, selline väike ja kenake. Mingil hetkel me peesitasime rannas ja merel olid sellised lained, et aeg-ajalt ikka viskasid üle meie peade, isegi kui me veepiirist üsna kaugel olime. Ja vesi oli väga külm. Ning ka äärmiselt sügav, kui ma korraks varbad sisse otsustasin pista. Sel hetkel ta küll polnud enam külm. Siis oli ta lihtsalt sügav. Ei ulatanud jalad põhja. Aga noh, igatahes siis läksmine me tagasi majja ja siis pidime sealt kuhugi minema, aga mina lasin teistel ees minna ja lubasin ise järele tulla. Nojah, kui ma siis parajasti tegin seal majakeses midaiganes, koputati uksele ja kui ma selle lahti tegin, valgus majja kamp röövleid, kes hakkasid mu silme all meie asju ära varastama. Nooh, ega ma ei lasknud sellel niisama juhtuda, ma ikka loopisin neid igasugu asjadega, mis parajasti kätte juhtusid. Siis ma leidsin selle küünlajala, mis näeb nagu lambi moodi välja, selline lambivarjuga, seisab mul siin vastastoas riiuli peal, on jah raske. Igatahes hakkasin ma sellega siis neid röövleid taguma ja nad andsid ilusti mu asjad mulle tagasi. Nooh, üks oli neist eriti nunnu, tollele ma ei virutanud. Ja siis, tundub, et nad läksid kõik ära, sest ma läksin nendele järele kuhugi baari või kohtumiskohta ja kuulutasin suure häälega, et ma tahan pükse. Tegelt ma ei tahtnud, ma lihtsalt hääldasin valesti, ütlesin 'luup', aga tegelt oleks pidanud 'lopp' ütlema. Ma küll ei tea, mida see 'lopp' tähendas ja mida ma tegelikult tahtsin ja siis ma ärkasin üles kah ja ei saanudki teada, mida ma ikkagi tahtsin.

Ma võiksin kirjutade teose "Kõnelused ööliblikaga", sest just seda ma eile öösel tegin. Ma nimelt avastasin oma ukse pealt ühe ööliblika, aga kui ma pärast tagasi läksin, siis teda enam polnud seal. Ja nii ma käisingi ühest toast teise ja kõnelesin selliseid asju nagu "Ööliblikas, kus sa oled?", "Ööliblikas, kus sa nüüd redutad?" ja "Ööliblikas, tule tädi Merli juurde." Ta ei tulnud ja kui ta kuskil redutab, ega ma siis teda üles küll ei leia. Noh, ta ei olnud õnneks eriti suur.

Ma vaatasin eile üht zombi/vampiiri/deemoni õudukat. Jama oli. Ma ei teagi, miks ma tast üldse midagi ootasin. Kuigi nojah, algus oli natuke erinev teistest sellistest filmidest. Aga siis kui juba zombid/vampiirid/deemonid välja ilmusid, selgrood ja pead veerema hakkasid, siis läks asi jamaks. Ja lõppes ruttu ära kah. Võib-olla oli asi selles, et neid inimesi, kes ära söödi/tapeti, oli seal nii vähe, et nad said ruttu otsa.

Hmm.

Comments

sussa said…
Kuidas selgrood veerevad? Ma ainult huvi pärast küsin, dempnstratsiooni ei ole tarvis. Mina ju ei näinud seda filmi!
suxu said…
No kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ega see selgroog vist eriti ei veerenudki. Ta lihtsalt lahkus vastumeelselt oma omanikust, kes oli arvatavasti kah sellele vastumeelt.
sussa said…
hmm, ma kujutan ettte, et võis olla küll, jah. Kuidas sulle meeldiks, kui su selgroog äkitselt jalga laseks?

Kas ta lahkus läbi naha või rebis endale tee välja või kuidas?
? said…
Ill be back to see your reply. Can you please tell me what language this is so I can translate in google. Thanks and I'm so interested in reading.
suxu said…
TO RED EYES: It's Estonian, but you can't translate it in Google. Minor language, told you.

You could find a dictionary and translate it word to word, but I wouldn't suggest that, and for some reason I don't think you'd like it either, hehe. :D
suxu said…
No ega eriti ei meeldiks küll, aga samas pikalt ma teda taga nutma kah ei jääks.

Mis mõttes läbi naha või ei? Kuidas ta siis veel minna saaks, kui läbi naha? Või sa arvad, et vingerdas kurgu kaudu välja?

Öäkk.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...