Skip to main content

Terassild

Esimene mõte eile ärgates oli, et Brrrrr! Külm! Teine mõte eile ärgates oli, et Grrrrr! Ma olen ämmelgat pidi padja küljes kinni! Lahti vingerdada seekord ka ei suutnud. Esimene mõte täna hommikul, kui ema teatas, et teeb mu ukse lahti, et kohvilõhn sisse saaks tulla, oli et miks ta mind küll üles ajab! Siis mul tuli kahjuks meelde, et peab kooli minema. Oeh.

Mul oli üks sillake, mille ma ületasin, pistsin põlema, lasin õhku ja uputasin ära. Ja nüüd see sillake seisab seal uhkelt edasi ja mina seisan piiludes, irvitades ja punastades keset seda sillakest. Tegelt ma mõtlesin, et tegelt polegi ju asi nii hull. Et ma küll kirun ja masendun ja meeleheitun, et miks minul mingil actionit ei toimu, aga põhimõtteliselt ju toimub. Kõik see irvitamine, piilumine ja punastamine, eksole, kui see ei ole action, siis... on see midagi muud. :P Muuseas, actionist rääkides, õppejõul oli täna loenguslaidil kirjas "Elf action". Hehee. Väga lahe. Ta ise ka naeris selle üle ja vabandas end sellega, et tegi need slaidid öösel.

Heh. Räägin siis oma Phaetoni unenäo kah ära, muidu saab Papu pahaseks. Ta võib seda muidugi niikuinii saada, sest ma vist valetasin veidi, kui ma teatasin, et ma nägin Phaetonit unes. Otseselt päris ei näinud. Kaudselt. Ja unenäos kutsusin ma teda Ikaroseks, sest alles üles ärgates jõudis mulle kohale, et Ikaros oli üks teine tüüp, kes taevast alla langes. Hmm. Vana-Kreekas ikka sadas neid mehi muudkui. Igatahes jah, unenägu. Asi algas sellest, et mul oli mingi tund/loeng. MHG vanas muusikaklassis, muide. Ja seal pidime me improviseerima. Kõik pidid valima ühe pabeririba, kus peal oli üks sõna, ja siis välja mõtlema mingi loo, kus see sõna tähistas midagi olulist, eks ole. Nojaa minu sõna oli igatahes vihmavari. Ja siis ma rääkisingi sellise mütoloogilise jutu, kus üks põhjamaine jumal kinkis Heliosele vihmavarju. Heliosel ise polnud sellega suurt midagi teha, nii et ta andis selle oma pojale Phaetonile. Ja siis kui Phaeton päikesekaarikuga sõitma läks ja hobused perutama hakkasid, siis ta igatahes tegi selle vihmavarjuga midagi, virutas äkki neile hobustele või midagi sellist ja siis igatahes need hobused rahunesid maha ja Phaeton sai oma sõidu ilusti tehtud ning ei kukkunudki alla. :) Vaat kui kasulik on vihmavari. Ja põhjamaised tuttavad. :D

Muuseas, Volkswagenil on üks mudel nimega Phaeton. Huvitav, kas see on siis selline, mis kaotab juhitavuse, tekitab tulekahju, saab välgunoolega pihta ja lõpuks põrutab jõkke?

Huvitav, kas Kreekas sajab ikka veel mehi. Peaks kunagi vaatama minema. ;)

Comments

sussa said…
Kas siis, kui mehi sajab, on kah vihmavarjud ja põhjamaised tuttavad olulised?
suxu said…
Oleneb. Kui neid mehi väga palju sajab, siis võiks ju kellegi appi valima võtta. Ja neid, kes valitud ei saa, vihmavarjuga suskima.
sussa said…
Aga põhjamaised tuttavad võivad vabalt väga vaesed olla, nii et neil ei ole raha endale ei vihmavarje ega kreekat lubada.
suxu said…
Njaa. Kas see tähendab, et ma pean siis üksi otsustama?! Wäääää! Ma ju ei oska!!

Huvitav kas Otsustusvõimetute Jumal on kah põhjamaalane?

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...