Skip to main content

Võlur Mari

Eile kulus vihmavari marjaks ära. Ei, mitte marjaks, vihmavarjuks ikka. Mis ma selle marjaga peale oleks hakanud? Ära söönud, arvatavasti. Ja mis kasu sellest olnud oleks? Noh, marja oleks saanud, aga märjaks kah. Kui see juhuslikult just selline võlumari (Võlur Mari) poleks olnud, et oleks vihma ära lõpetanud. Aga seda vist ei tohi teha, muidu saab Udu pahaseks. Täna oleks jälle kindad ära kulunud, kinnasteks. Ja isegi mütsist poleks ära öelnud. Viisakast, ebaviisakast, mõttetust. Seenekübarast võib-olla (oleks ära öelnud).

Igatahes, mul terve pärastlõuna kummitas Ruja ''Kes kellega käib''. Nagu pool teed kooli ümisesin seda mõttes. Ma olen vist liiga palju Rujat kuulanud. Või liiga vähe. Liiga vähe ikka jah. :P Nii et kuulan edasi.

Heal lapsel mitu nime ja täna räägime me Oravast ja tema nimedest. Selliseid tavalisi nagu Orav, Oravik, Oravanahk, Saba, Mina teavad vist kõik. Ja ma kindlasti unustasin midagi ära. Kui süütud kõrvalseisjad neist just aru ei saa, siis meelde vast jäävad enam-vähem. Aga on ka vähemalt kaks sellist eriti lõbusat nime, mis võivad inimese päris hulluks ajada, eriti kui ta proovib neist aru saada. Need oleksid siis... dam-dam-damm Archamisiganes ning minu hetkeline lemmik Oosaravnark. :P Kas need pole siis mitte suurepärased?!

Ma ei tea, miks ma Oravast räägin. Lihtsalt tuli tuju.

Oravik kõlab nagu puravik. Aga teda ei tohi vist kupatada? Suxic ei kõla nagu puravik. Kupatada ikka ei tohi. Noh, mitte ilma väga mõjuva põhjuseta vähemalt.

Kas mul tõesti ei olnud midagi rohkemat öelda? Hmm.

No igatahes ei ütle.

Comments

sussa said…
Jaa, tulevad tuttavad ette need oravad. Kunagi oli elu ikka lõbus ja lihtne, et sai teda täita oravale nimede väljamõtlemisega.
suxu said…
Mis enam ei saagi Oravale nimesid juurde mõelda või?

(Siis võiks teda sellega kutsuda ja segadusse ajada, hihhiii.)

Aga jah, Oraval on juba piisavalt nimesid.
sussa said…
On jah. Udul, näiteks, on tunduvalt vähem.
suxu said…
Njaa... Udu, Noh See, Tädi Udu ehk Tudu.. mis veel? Miks teda Udikuks ei kutsuta?
sussa said…
Kunagi kutsus oravik teda karuks.
suxu said…
Jah.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...