Skip to main content

Hiiremotiivid

Aga mina tean, mis asi on POU5F1 ja mida ta teeb! Haa! Ja meile räägiti täna praksis, kuidas naharakkudest hiirt saab teha, kuigi meie ei pidanud ise seda tegema.

Islandlased ostavad toitu kokku. Mina ostan dušigeele ja teed, mis meie poes tänu väikesele tublile taksile hetkel odavad on. Sellega seoses aga meenus mulle see, kuidas ma vanasti seepe kogusin. Jep. Nõuka aja lõpus, kui kõik veel odav oli, ostsime peaaegu iga kord, kui mõnda sobivasse poodi sattusime, seebi. Mulle oli konkus suur kast seepe pooltäis. Ja siis tulid mustad päevad ja kõik minu kogutud seebid pesti järjest ära. Räägiti, kui tore ikka, et ma seepe kogusin, nüüd on tagavara olemas. Mina vaatasin mossitades pealt. Uuh, seebinostalgia.

Ma ostsin seekord piparmündiga rohelist teed. Vahelduse mõttes.

Comments

Anonymous said…
Hello, looks like you are longing for the past?
suxu said…
Mmm, sometimes. Don't we all?

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.