Skip to main content

Lõngakerad

Ma ostsin eile kaks lõngakere ühe hinnaga. Haa! Nüüd tuleb veel välja mõelda, mis ma neist koon. Eile ma kõikusin miniseeliku, topi, räti, laudlina, seinavaiba ja padja vahel - seal on piisavalt kõikumisruumi. Aga eks ma teen vist padja - tundub, et antud seltskonnas hakkab see lausa kohustuslikuks saama. Ja laudlina võiks kah teha, muidugi. Selline kena värviline lõng on. Mingil hetkel ma kaalusin isegi kardinat, aga nii palju ma vist kududa ikka ei viitsiks.

Eile toimus Crepis midagi imelikku. Ma sain oma toidu 5 minutiga kätte, nii salati kui pannkoogi. Isa arvas, et eks see ole selle majanduskriisi tõttu. Sellega tuli mul meelde, et meil üks tore õppejõud ühes aines aasta tagasi rääkis, et see, mida riigil vaja oleks, on üks tõsine majanduskrahh. Hea pannkook oli: mandli-šokolaadi-virsiku. Parem kui banaani oma. Aga mulle maitseb neist vist ikkagi kirsi oma kõige enam.

ETV hakkas näitama sellist äärmiselt mõnusat sarja nagu 'Allo! 'Allo! Üks minu lemmikuid. Soovitan soojalt. See on lihtsalt nii naljakas.

ETV näitab ka jälle Miss Marple'i filme. Viimati näitas ta Nemesist. Aga see film oli küll inspired by ja mitte mingil juhul based on. Kui ma poleks teadnud, et see on Nemesis ja paar nime oleks ära muudetud, siis ma ei oleks seda filmi raamatuga kokku viinud. See oli nagu tõsiselt teistsugune! Seal olid nunnad ja saksa lendurid! Nojah, võib-olla oli nii põnevam. Sest raamat ei tõesti pisut igav - ehk siis ma arvasin juba umbes keskel õigesti ära, kes tappis ja kuidas ja kuhu mattis. Aga ikkagi!

Comments

sussa said…
Kust sa ostsid? Ma tahan kaa! Mul ei ole praegu mitte midagi pooleli... kuidagi... imelik on.
suxu said…
Abakhanist ikka. 29 krooni eest. Puuvill-akrüül, kui ma õigesti mäletan. Värviline.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...