Epistole

Kui mina viimati bussis talongiga sõitsin, siis käis veel nende mulgustamine (lahe sõna!). Aga nüüd on mingi imelik kast, mis kirjutab kuupäeva peale. Ma avastasin linnas, et ma ei saa koju sõita sama piletiga, millega ma linna olin tulnud. Sest nad võtsid mult üliõpilaspileti ära! Wäää! Ja isegi diplomit ei andnud veel vastu. Aga nüüd ma olen täisinimene. Täishind igal pool, ei miskit lahedaid soodukaid enam. Wäää! Aga jah, kaitsesin töö ära. :) Ja isegi ei pabistanud väga hullult, sest mul polnud eriti aega, sest mu arvuti kullapai viskas sellise vembu, et ta ei hakanud alguses tööle ja siis ma olin liiga sabinas, et korralikult pabistada. Aga ilus ilm oli täna. Eriti õhtupoolik. ;) Ja mis siis nüüd? Ma arvan, et ma puhkan ja laisklen, laisklen ja puhkan. :) Ja eks siis kunagi tulevikus jõuab ka kõige muu üle muretseda. Isegi juhendaja ütles oma arvamuses, et ma olen optimist. ;)

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Tegin täna oasalatit. Päris hää tuli. Ja eile tegin kah salatit. Päris hää tuli. ;) Aga enne seda ehk päev pärast oma kolme suurt pidu otsustasin ma hoopiski näljastreiki teha. Ah et mille vastu või? Söömise ikka. Jah, see on hea põhjus. Mitte et mul nüüd põhimõtteliselt midagi söömise vastu oleks, aga kõik ümberringi muudkui streigivad ja puha. Nojah, igatahes, polnudki nii hull. Neelud käisid küll, aga ainult värskete porgandite järele. Nii et päris tore oli end vahelduseks näljutada. Isegi nälga ei tulnud tegelt peale. Mmmjah, mis siis veel... aga täna oli igatahes oasalat. Nämma.

Ma olen närvis, ma olen rahutu. Ma käin mööda koridori ringi ja lehvitan kätega, aga isegi sellest ei tundu abi olevat.

Õues läheb valgeks. Öösel üleval olla pole üldse nii mõnus, kui tööd peab tegema. Ma olen terve päeva eurolaule kuulanud, 2007 aasta omi. Päris head ja aina paremaks lähevad. Mina lähen nüüd duši alla ja siis magama. Uoeh. Präägu ma pole kanahakkliha. Präägu ma olen midagi muud.

Ma tean, et täna on seitsmes jüüni. Aga ma eile lihtsalt mõtlesin, et mis siis, kui saaks aega küüs aastat tagasi keerata. Läheks tagasi tollesse küüendasse jüünisse kõigi oma küüe aasta teadmiste ja kogemustega. No esimene mõte sellepeale oli, et kindlasti ei tasuks minna küüenda jüüni hommikusse. Ja siis ma mõtlesin, et mul oleks siis ju terve 12. klass veel ees ja kuigi 12. klass oli parem kui enamik eelnevaid, ei olnud ta siiski nii kohutavalt tore kah. Ja mõtle kui palju eksameid ma uuesti peaksin tegema! Palju! Ning osasid ma kohe kindlasti ei tahaks uuesti teha, näiteks Algebra I. Ma peaksin jälle samu aineid kuulama ja osasid neist ma isegi tahaks uuesti kuulata (nt. ajalugu), aga teisi küll mitte. Ja igav oleks kah. Ja üleüldse. Mõte on küll, et lähen tagasi ja teen paremini, aga siis läheb kindlasti jälle midagi muud nässu. Ja üleüldse, küüs aastat on ikka küüs närvilist aastat. Mul on uus šampoon. Kiivi-mango. Mul on uus lemmikjäätis. Mango-meloni. Eee... mul ei olegi miskit...

Kes ütles, et aega on rohkem, kui tundub? Ma annaks talle ühe... küpsise. Või siis selle apelsini, mis meil juba pikka aega laual seisab. Aga tegelikult, võib-olla on kah, sest mulle tundub, et teda on hirmus vähe. Ja siis mulle tundub, et tegelikult on teda veel vähem. Sinikad paranevad kenasti, jalg ei ole ka enam valus. Ja kui järgmist sellist päeva tuleb kaua-kaua oodata, siis ehk oli asi ka seda väärt. Täna näiteks oli suurepärane ilm kodus istumiseks. Oleks küll tahtnud muusikat kuulata ja näiteks kududa, selline kudumis- ja kudumismuusikapäev. Aga kudumismuusikat kuulasin ikka. Peaaegu oleks ka kampsunimuusikat kuulanud. Ehk seda siis mõni teine päev. Oeh, ma olen nii tüdinud, et ma ei viitsi enam isegi hädaldada.

Ei, blogibuum ikkagi. Jessas kui ilus taevas präägu on. Triibuline. :) Igatahes, alistudes kaaslaste survele, kirjutan mina ka nüüd midagi. Kõigepealt ma tunnistan üles, et kuigi ma alguses püüdsin piirduda Lõvikuninga ja Pochahontasega, siis lõppes asi ikkagi sellega, et ma kuulasin A-Teensi ja laulsin kaasa. See on lihtsalt jube sobiv muusika selleks puhuks, kui su pea on kapsas, aga sa pead sellega veel mõtlema. See on hoogne - ei lase magama jääda - ning ka veel selline positiivne, et paneb tantsima ja laulma ning siis tundub kõik kuidagi parem. Muuseas, ma avastasin, et asja ajab ära ka Ooperifantoom. Muusikast veel niipalju, et eile juhtusin nägema TOP 50 chill and soul -i. Nüüd ma tean, mis muusika see on; või noh, ma tean, et see on kuidagi seotud vee ja kaladega, sest need elemendid oli pea igas videos olemas. Ja nüüd räägimegi kahest lõbusast filmist: 1) Godzilla. Äärmiselt lahe. Tuli emme-Godzilla, siis tuli palju pisi-Godzillasid, siis inimesed põgenesid elu eest ja mina mu...

Bwaaah.

ma kõndisin vastu uksepiita. ai. ma ostsin kollase bareti. nüüd ma olen kollabaretlane.  ma hääletasin Islandi poolt. ema andis hääle Maltale ja isa Bosnia-Herzegovinale. ma lähen nüüd magama.

Oeh. Mul on sellest kõigest juba nii kõrini. Varsti hakkan nutma. Või karjuma. Või midagi.

Ja ütleme, et siin on ülejäänud jutt. Ütleme, et see on mõistlik, naljakas, huvitav, lõbus ja muud säärast. Ütleme, et ma ei ole nädal aega koduarestis olnud. Ega tegelt ei ole kah, ma käisin vahepeal poes, oma uute tortureerivate kingadega. Ikka tortureerisid. Ausalt, kas kuskil on ka inimesi, kes lähevad poodi, leiavad ilma suurema vaevata endale kenad kingad ja siis panevad need jalga ja käivad rõõmsalt ringi, häda ei midagi. Tooge nad siia ja ma annan neile ühe tou... küpsise, see tähendab, küpsise.  Hmm, jah. Ma nägin unes, et ma jõin viina. Aga siis tulid vanemad tuppa ja ma peitsin pudeli lauajala taha ära ja seisin igaks juhuks ise kah ette. Siis läksid vanemad ära, aga keegi jäi veel sinna ja leidis pudeli üles, aga sellest polnud hullu, sest tolleks hetkeks oli see juba õluks muutunud.  Ma vaatasin eile üht õudukat. Päris õudne oli. Terve film selline psühhoterror ja siis lõpuks tapeti kõik maha. Või noh, mitte kõik, üks tüdruk pandi külmkappi. Ja loomulikult osutus tapjaks s...

Näädsa, unustasin end tööd tegema. Ei pannudki tähele, et kell juba nii palju. Nojah, ei saa just öelda, et ma väga vara tõusnud oleksin... ja kohviubadest kohv mõjus vist kah positiivselt. Ooo! Kohvioad! Kaks kotti! Ma olen häppi! Õnnelik kohvinarkomaan. Ja šokolaadinarkomaan. Jajah, mingil hetkel täna oli mul kuus šokolaadi (suuremaid ja väiksemaid), aga siis ma sõin neist kaks ja kolmveerand ära. Need kaks olid väikesed! Ja ema võttis akna vahelt topingu ära, nagu ta väitis. Nüüd saab õhk sisse! Ja mina saavutasin kahe joonise ja katse-eksitusmeetodil selle, et suutsin dušigeeli pudeli korgi avada. Jaa-jaa. :)

ehk konarlik, ebatasane ja kivine koht. Mul jälle ei tulnud ühtegi mõtet, mida päälkirjaks panna, aga sõnaraamat kohe siin kõrval ;) "Savoy ball" oli lahe. Mulle nii meeldis. Balletid võivad olla küll *nii* ilusad, ja ongi, aga operetid on jälle *nii* lahedad. Tahaks veel mõnda näha. Ja selle saundträkki tahaks kah. Igatahes, lõpuks tuli ta mulle jube tuttav ette; mõned siin väidavad, et see oli kunagi telkus, aga mulle jälle tundub, et ma lugesin selle kohta. Võib-olla lugesingi kunagi, kui mõtlesin, kas minna vaatama. Ja nüüd läksingi. Ja lahe oli. :) Eile vaatasin ma ETV-st teatrit. Tšehhovi Onu Vanjat. Üpriski masendav, samas jälle teiste Tšehhovi teoste (mida ma lugenud olen) kõrval üks selline positiivsem. Ma nägin pargis parte! Siin samas, üle tee pargis, ühes suuremas lombis oli kaks parti, üks oli emane ja teine ei olnud. Neljapäeval nägin, õhtul, siis kui teatrisse läksin. :) Ja teatrist tulles oli bussipeatuses pingil kass. Kui ma oleksin omal ajal mat. loogika pra...

* Mul on nüüd laes ufo, selline ufolik ja vilgutab punast tulukest. * Tasku Rahva Raamatust maksis Jane Austeni raamat kaks korda rohkem kui Kaupsi Apollos. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis Ülikooli Raamatupoes oleks see võib-olla veelgi odavam olnud. * Ma nägin unes suurt musta koera, keda ma mitte kübetki ei kartnud, ja hunnikut liblikaid, kelle eest ma karjudes ühest toast teisse jooksin. Õudne oli! * Järjekordne geneetiliselt muundatud mutantelukafilm, seekord oli selleks siis kala, mitte hai, vaid selline kalajam. Nagu haug või latikas või midagi sellist. Küllaltki suur küll. Tegelt oli neid lausa mitu ja viimane ikka kõige suurem! Ja erinevalt teistest sarnastest filmidest, see naine, kes mehega sohu läks, ei olnudki see naine, kes mehega uuu-romantikat tunda sai. Uuu-romantika oli mehel, kes sohu läks, hoopis naisega, kes juba varem sohu oli läinud. Naise, kes koos mehega sohu läks, sõi kala ära. Ja romantiline peaaegu lõpp oli selline, kes mees ja naine koos päikeseloojangusse (v...

I love you, Ken! Elavad Helen ja Ken, õnnelikud mees ja naine. Päeval, mil Helen teatab Kenile oma rasedusest, kolib nende majja noor meestekütt Mariia. Too võrgutab Keni. Helen näeb neid juhuslikult koos ja sooritab enesetapu. Kuid ta jääb elama. Mariia hoolitseb Heleni eest ja läheb suusatama. Seal kohtub ta maruvihase Keniga. Ta loobub Kenist ja teatab talle, et armastab teda. Ken vastab sama. Mariia lahkub. Järgmisel hommikul loeb Ken ajalehest, et Mariia on teinud enesetapu. Ta on oma verega lumele kirjutanud I LOVE YOU KEN. Ken ei ütle sellest Helenile, kellel on mälukaotus. Ken elab oma lapsega õnnelikult elulõpuni, kuid ikka meenub talle kena tüdruk, kes end tema armastuse nimel ohverdas. -- Barbie tragöödia, Suxu & Orav, aastat pole kirjas *** Lisaks sellele leidsin ma oma koomiksilaadsed jutukestega pildikesed kah üles, terve "Illi ja Amme" saaga. Nad olid jänesed. Siis nad surid ära ja olid inimesed ja siis rääkisid neist "Intriigid teispoolsuses". Ja...

Mõnikord ma lausa vihkan seda elu. See on nii igav. Iga päeva elan ma üle vaid mõeldes õhtule, iga nädala mõeldes nädalavahetusele, iga kuu mõeldes vaheajale ja iga aasta mõeldes... ei tea millele, kooli lõpule? Ülikooli lõpule? Vanaduspäevade algusele? Või koguni surmale? Aga siis algab elu ju otsast peale ja seda ma ei taha. Beebi on küll vahel mõnus olla, aga mis edasi saab? Edasi läheb kõik samamoodi: kool, ülikool, töö, pension, surm ja siis jälle sünd, kool, jne. Tahan, et elu oleks põnev. Et mul poleks hommikul aimugi, kuidas tänane päev lõppeb ja kus ta lõppeb. Mu ainus lõbustus ja meelelahutus päevas on see, kui ma telku ette vajun või kujutan, et ma olen ilus ja et kõik mind armastavad ja et elu oleks põnev. Oh, ma vajan põnevust ja see elu ajab teinekord mul lihtsalt südame pahaks. Muidugi on veel üks asi. Ma kardan. Ma kardan kohutavalt. Kardan, et ma pole enam kõige targem. Mõnes mõttes ei meeldi mulle tark olla - inimesed ootavad sinult liiga palju. Teises mõttes ma lausa...

KIRI EMALE Oled ikka elus veel, mu ema? Olen minagi. No tere, eit! Löögu taas su kambris värelema õhtuvalge imeline loit. Kuulsin, et sa oled muremõttes, et sul minu pärast kurb on meel vanamoelist jakki ümber võttes alatihti vaatamas käid teel. Ning et vahel õhtul õudseks sulle üks ja sama viirastus teeb toa - nagu oleks kõrtsitülis mulle keegi torgand rindu jäiga noa. Ära, kallis, oma südant koorma! Kõik on jamps ja uni, usu mind! Pole ma nii põhjakäinud joomar, et võiks surra, nägemata sind. Olen endist viisi hell ja heagi ning mul ühest soovist põleb põu: et ma pääseksin sest kõigest peagi sinna, kus su madal hütt ja õu. Tulen kevadel, kui ümber maja aed meil valendab ja lõhnab meest Nõnda vara ära ainult aja üles mind kui seitsme aasta eest Sel, mis möödas, ära tõusta käsi, ega sellel, mis on luhtunud Liiga vara kaotused ja väsi on su pojast üle uhtunud. Ära palvetama sunni. Pole vaja! Vana juurde suletud on piir. Oled ju mu ainus lohutaja, ainus imeline päiksekiir. Ole rahul, ära...

Oi, mul oli eile hullult produktiivne päev. Töötasin varahommikust hilisõhtuni (ehk siis kella 12-st 20-ni) ja suurte pingutustega jõudsin lõpuks peaaegu täpselt sellesse seisu, millest ma hommikul alustasin. Jaaa. Täna ei olnud nii hullult produktiivne. Lihtsalt kella poole kaheksa paiku hakkasid mul silme ees värvilised tulukesed vilkuma, nii et kui ma mõtlesin pausi teha ja mummukat mängida, siis see ainult süvendas seda. Nii et ma panin hoopis mingi sarvilise sisaliku puzzle kokku.

Tahtsin selle kuhugi kirja panna ja see koht kõlbab kah. Legend: punane - olen lugenud (ehk siis Papu omab raamatut, v.a. Eric, seda omab Erik) punane ja paks - oman raamatut (ja olen muidugi lugenud kah) *** - kolm viimasena ostetud raamatut (mida isegi Papu ei tohiks olla lugenud) *P - on hetkel Papu käes, loodetavasti The Discworld Series # 1 : Colour of Magic, the (1983) # 2 : Light Fantastic, the (1986) # 3 : Equal Rites (1987) # 4 : Mort (1987) # 5 : Sourcery (1988) # 6 : Wyrd Sisters (1988) # 7 : Pyramids (1989) # 8 : Guards! Guards! (1989) # 9 : Eric (1990) # 10 : Moving Pictures (1990) # 11 : Reaper Man (1991) # 12 : Witches Abroad (1991) # 13 : Small Gods (1992) # 14 : Lords and Ladies (1992) *** # 15 : Men at Arms (1993) # 16 : Soul Music (1994) *P # 17 : Interesting Times (1994) # 18 : Maskerade (1995) # 19 : Feet of Clay (1996) *** # 20 : Hogfather (1996) # 21 : Jingo (1997) # 22 : Last Continent, the (1998) *** # 23 : Carpe Jugulum (1998) # 24 : Fifth Elephant, th...