Epistole

Ma ostsin endale uue hambaharja, helesinine, nii nunnu.  Ahjaa, natuke vananesin ka vahepeal. Mul oli küll kavas teha pikk ja põhjalik kokkuvõtte eelmisest dekaadist ja panna kirja kõik oma plaanid ja ootused algavaks, aga ma ei viitsi.  Huvitav, kas peaks püüdma järgmise 10 aastaga sellest laiskusest jagu saada? Nää. 

Vilud kevadilmad igatahes jätkuvad. Sellepärast ei tajugi, et juba pool maid on läbi, tundub ikka nagu oleks üks pikk aprill veel poolepeal. Samas õhtud on juba meeldivalt valged. Keskööl on ikkagi veel pime, aga sellele vaatamata laulab üks linnuke siis mu akna taga. Ööbik?  Eelmine laupäev käisime kevadlaadal. Ostsin sealt 5 juustupatsi, 1 purgi mõtsa (mesi-õietolm-taruvaik-suir) ja hästi kenad kõrvakad. Pühapäeval panin kõrvakad kõrva kui ema juurde läksin, esmaspäeval tööle ka. Teisipäeval hakkasid kõrvad miskipärast valutama, eriti vasak. Kolmapäeval panin siis oma tavalised kõrvakad kõrva, aga ikka valutas. Järgmisel päeval vahetasin need hõbekõrvarõngaste vastu ja siis hakkas parem. Oleks kulla pannud, aga noid polnud mul parajasti käepärast. Nüüd tundub kõik jälle okei olevat, aga miks nii läks? Laadalt ostetud kõrvakad olid ka väidetavalt hõbe ja hõbe mind ei häiri. Või oli lihtsalt kokkusattumus?  Külmkapist veel ka natuke. Kui vanas külmkapis oli mul piim päev e...

Uue korteriga on ikaldus, aga uus külmkapp ja arvutilaud on olemas. Külmkapp on suur ja valge; ja kui sealt midagi võtta, siis see on külm, mis on harjumatu, sest eelmise külmkapi puhul oli kõik ainult jahe.  Arvutilaua panime koos 1. ja 2. mail kokku. Mina aitasin ka, kruvisin kruvisid. Ja aitasin mõistatada, milline reaalne tükk vastab millisele joonisel olevale tükile. Esimene päev oli päris lõbus, järgmine enam nii lõbus ei olnud, aga siis sai tehtud ka. Nüüd on uus arvuti uue laua peal. Ja mul on kaks sahtlit ja kaks riiulikest oma kraami jaoks. Jeee!

Kevad on seekord selline viludavõitu olnud. Ilusaid kevadpäevi on meelde jäänud kaks, 11 ja 27 aprill.  Käisin aprilli viimasel päeval Balletigalal, juba päris mitmendat aastat järjest. Ilus oli, aga väga traditsiooniline ballet. Üks pala oli selline natuke vabam ja teistsugune, see jäi meelde ja meeldis kõige enam. Mulle meeldib traditsiooniline ballet muidugi ka, aga kõige rohkem meeldib segu neist kahest.  Eelmise kahe aasta balletigalad on kuidagi huvitavamad olnud. Aga see ei tähenda, et mulle tänavune ei meeldinud. Tore oli jälle teatris käia. Ja seekord ei läinudki ilm reeglipäraselt külmaks sel päeval, mil ma teatrisse läksin; läks juba päev enne seda. Või noh, pigem läks korraks soojaks ja siis jälle tagasi tavaliseks.

Meil läks veekeedukann jälle läbi, ainult aasta ja natuke peale kestiski too eelmine. Väidetavalt lõhkusin mina selle ära, kuigi seda väidet ma ei usu - fakt, et kui mina viimati teed tegin ja kõik korras oli, ei tähenda ju ometigi seda, et mina selle ära lõhkusin, ega ju? Igatahes, vaja uut kannu. Mina tahtsin punast, R musta. Mõtlesime, et läheme koos pühapäeval ostma, aga päev vajus kiiresti õhtusse ja ei jõudnudki. R läks siis täna üksinda ja ma olin 99.9 % kindel, et ta ostab musta. Ma eksisin. Ta ostis punase, kuigi see oli kallim ja poes oli ka üks ilus must. Aww, nii nunnu. Karbi peal oli kann küll oranž, aga sees oli punane, selline natuke tumedamat sorti. Keemise ajal näitab aga sinist tulukest. Ilus punane kann (sinise tulukesega). :)

Tempo-tempo-tempo-tempo! Ma ei mäleta enam, millal mul viimati nii kiire nii pikka aega oli. Kiire on ikka olnud, aga tavaliselt saab see eriti kiire aeg kiiremini otsa. Praegu on see paar-kolm nädalat kestnud ja ei paista ei otsa ega äärt.  Ma olen vaheldumisi paanikas, masenduses ja siis jälle enam-vähem rahulik. 

R. tegi mulle täna sellist aprillinalja, et ütles, et tuleb mulle õhtul tööle vastu... ja tuligi! Ma enne ei uskunud, kui teda oma silmaga töömaja aknast nägin. See oli väga tore aprillinali. :) Mulle üldiselt aprillinaljad ei meeldi, ma jään neid alati uskuma ja siis on pärast kuidagi tobe tunne. 

Väljas on hetkel vägagi kevadine. Lumi sulas juba ammu ära, nüüd paistab ka päike. Kahjuks kaasnevad selle ilmaga igasugused tobedad haigused. Mina olen veel terve, ptui-ptui-ptui. Veebruar oli mul siis šokolaadivaba kuu, tahtsin sellest kokkuvõtte teha. Midagi väga hullu ei olnudki, ainult paar korda tuli tõsine šokolaadi isu. Hoopis raskem oli loobuda aga šokolaadi/kakaod sisaldavatest asjadest, nt valge šokolaadi ja vaarika kohupiimakreem, šokolaadiküpsis, šokolaadimuffin. Nüüd, kus ma jälle šokolaadiga ühinenud olen, püüan ma selle söömist natuke piirata. Alati see väga hästi välja ei tule, aga abi on sellest, kui mitte šokolaadi koju osta. Need Geisha tumeda šokolaadi kommid lähevad tõenäoliselt kah arvesse, aga vahel ju võib. Reede õhtul oli päris kena ilm, selge ja karge ja ma ei oleks oma tavalise bussi peale jõudnud, seega ma otsustasin jala tulla. Kuidagi ruttu jõudsin kohale, kui ma nüüd kellaaega valesti ei vaadanud. Vahepeal oli natuke raske, sest ajas hingeldama, a...

Ehk siis jutuke sellest, kuidas üks väike pakk küpsiseid põhjustas paksu pahandust. Kunagi kuskil oli üks Jutt(ttttttttt), kus oli samuti kaklus küpsiste pärast. Seal otsiti vist seda süüdlast, kes viimase küpsise nahka pani. Meil käis see asi veidi teisiti. See juhtus ühel esmaspäeval (mitte täna), kus ma tulin pärast pikka, rasket ja vastikut tööpäeva koju. Poodi ei pidanud õnneks minema, sest R. käis seal ise, mina tegin lihtsalt nimekirja. Kuhu said lisatud ka küpsised, "sellised nagu ma sulle magustoidu sisse panen" ehk siis Selga omad.  Lähen mina kööki, vaatan - laual on küpsised. Aga! Mitte lihtsalt küpsised, vaid šokolaadiküpsised! Aah! Nagu ma ühes eelmises postituses vist mainisin, sel kuul ma šokolaadi ei söö ega üldse kakaoseid asju. Isegi mitte tiramisu kohupiimakreemi, sest tiramisu sees on ka tsipake kakaod. Ja nüüd - šokolaadiküpsis.  Ma reageerisin kohe, ilma pikema mõtlemisega - nagu mul ikka tavaks on: Miks sa ostsid selliseid küpsiseid, mida mina ...

Mul olid Sõbrapäevaks igasugused toredad (romantilised) plaanid tehtud, tegelikult juhtus aga nii, et mulle tuli nohu kallale. See ei ole sugugi mitte romantiline, kui sul nina terve õhtu tilgub.  Ja siiski-siiski oli see parem kui mõned mu eelmiste aastate Sõbrapäevad. Mitte küll eelmise aasta oma, too oli ikka super. Õnneks algas nohu alles poole päeva pealt, seega hommik oli päris vahva.  Jätkuvalt nohune Suxu, kelle nina enam ei tilgu - jee!

Esiteks, ma sõin lõpuks oma jõuludeks saadud piparkoogi ära. See oli selline suur kommikujuline piparkook, 30 x 10 cm umbes. Teiseks, ma tegin kana-tortillasid. Mul oli kavas teha tortilladega pannipitsat, aga poes jagati mulle tasuta maitseainesegu ja retsept, ja ma mõtlesin, et võiks ju midagi teistsugust ka proovida. Väga head tulid, üpris vürtsikad. Ma õnneks maitseainesegupakil olevat retsepti ei järginud ja panin kanale ainult poole seal öeldud kogusest, kui sedagi. Samas, mul oli vürtsikas kaste kah. Lisaks ma vaatasin YouTube-ist videoõpetust, kuidas tortillasid õigesti rulli keerata ja mulle tundub, et paar viimasega ma sain nõksu juba peaaegu kätte. ;)

Ja juba ongi veebruar. Mis on lühike. Märts on juba valge. Ja siis tulebki kevad.  Võtsime täna jõulukuuse maha. Mina võtsin ehted ära, R. saagis tükkideks, mina koristasin okkad ära (neid oli palju). Jõulukarrad võtsime ka maha, panime koos ehetega kasti ja tõstsime kasti kõrgele kappi ära. Ja siis veidi hiljem ma avastasin, et oih! siin lambi küljes on kard veel alles. On praegugi, kusjuures.  Ma teen sel kuul midagi enneolematut ja uskumatut ja šokeerivat - nimelt ma ei söö šokolaadi. Eksperimendi mõttes, või nii. Õnneks on lühike kuu. Täna tegin õhtusöögiks midagi uut ja huvitavat - kana mango ja kookospiimaga. Hea oli. Mitte küll nii hea, kui ma lootsin, aga hea ikkagi. 

Ostsin ükspäev kogemata lihata suppi. Täna olin palju hoolsam ja uurisin ilusti järgi, kas frikadellisupi sees ikka on liha. Ei olnud, frikadellid olid. Ja frikadellid tulevad ju, nagu me kõik teame, pelmeenide seest. Lisaks võttis üks väike sahk täna minu ümber vallatuid kurve. Ja teine, suurem, sõitis otse minu poole. 

Läinud aasta lubadused ja kokkuvõte. Lühikokkuvõte oleks, et oli väga hea aasta. 2014. aasta lubadused: * hakka iseseisvamaks - seda ma mingis mõttes kindlasti tegin, näiteks hakkasin hoopis rohkem enda eest hoolitsema, endale ise süüa tegema (seda ma oskasin enne ka, aga ei teinud eriti, sest polnud vajadust), rohkem koristama, nõusid pesema ja muud sellist. Kuna ma kolisin vanematekodust välja, siis on iseseisvust kindlasti palju juurde tulnud. Aga arenguruumi on jätkuvalt, sest ma ei ole loomult iseseisev, mulle meeldib (või ma olen harjunud) kellestki teisest sõltuma suurel määral.  * võta kaalust alla - võtsin nii umbes 10 kg, millest 5 kg olen nüüd talvisel ajal (kuna ma käin vähem jala kui suvel) tagasi juurde võtnud. Mõnikord kui ma nõusid pesen ja see mulle närvidele käib, siis ma mõtlen, et tänu sellele kehalisele tegevusele võin ma šokolaadi süüa. Toidu poole pealt pole ma otseselt millestki loobunud, võib-olla tarbin nüüd veidi vähem magusat, aga see pole kindel...

Täna oli jälle tööpäev pärast viit vaba päeva, aga ei olnudki nii hull tagasi olla. Pealegi, mõned vabad päevad on veel ees, mitte küll sel aastal... no üks poolik tegelikult on ka sel aastal. Pärast tööd käisin vanematega kohvikus oma nimepäeva tähistamas. Üldiselt ma nimepäevi väga ei tähista, aga natuke ikka, kui võimalik - ja kui meeles on. Käisin ka sokipoes ja ostsin endale kaks paari soojaid tumepunaseid sokke.  Ükskord põhikooli ajal ma ka pidasin nimepäeva. Kuna mul sünnipäev on suvel, siis sellega sageli lugu, et inimesed on kõik kuskil eemal ja pooled ei saa tulla. Seega seekord olin targem ja kutsusin poole rohkem - ja loomulikult tulid kõik kohale! Mäletan mingit hetke, kui pesin köögis taldrikuid, et kooki serveerida, sest mul tuli puhastest puudu, aga siis tuli mu õde või keegi ja andis mulle tasside alustaldrikud selleks. Seda ma täpselt ei mäleta, kas tore ka oli või mitte, ju vast ikka oli, aga niisi ma enam kunagi rohkem ei teinud. Täna igatahes oli/on tore...

Tõime täna kuuse ära. Tegelikult oli plaanis nulg võtta, aga kui müüjatüdruk ütles, et see ei lõhna peaaegu üldse mitte, siis ma mõtlesin punktipealt ümber ja nõudsin kuuske. Järgi mõeldes oleks võinud nulu ka võtta ja see oli minust natuke inetu, et ma niimoodi üksi ümber otsustasin, R-ga läbi arutamata, sest tema oli nulu poolt. Järgi mõeldes... võib-olla järgmine kord suudan ka enne tegutsemist mõelda, kuigi tõenäoliselt mitte.  Aga kuusk on ka kena, umbes minu pikkune. Ühel pool on vähem oksi, selle panime akna/seina poole. Teisel pool on tihedalt ja palju oksi. Ülespanemisega oli jama, sest ma ei osanud ei jalga sättida ega kuuske üleval hoida, sest see torkis. R-t torkis kuusk ka, tal käsivarred kõik pisikesi sügelevaid täppe täis, ei tea, kas on kuuseokka allergia, või kuuseokka torge mõjubki alati nii. Ma loodan, et need lähevad varsti ära. Igatahes, tema ei hädaldanud nagu mina, pani kuusele ilusti jala külge ja sättis kuuse üles. Koos ehtisime kuuske, mina riputasin kuu...

Ma siin vahepeal loobusin täielikult kohvist, et vaadata, mis saab. Midagi ei saanud, paar esimest päeva olid rasked, edasi polnud enam miskit viga. Jõin siis ükskord prooviks jälle kohvi, et vaadata, mis nüüd saab. Ikka ei saanud mitte kui miskit. Nüüd ma siis joon seltskondlikult, külas ja niisi. Hommikuti joon rohelist teed, õhtuti ka, mõnikord isegi tööl, kui ruumid külmad on, kuigi seal ma tarbin enamjaolt vett. Möödunud teisipäeval algas sügis ja algas ikka täiesti korralikult - ilm oli korraga pime, külm ja märg. Eelmine päev oli veel päris kena olnud. Mina, külmavares, panin kindad kätte ja need on praegugi tuuleka taskutes, müts ka. Palju kinnaste ja mütsidega inimesi tänaval veel ei näe, aga paar on ikka vastu tulnud. (A. on loomulikult T-särgi, lühikeste pükste ja lahtiste sandaalidega.) Ma olen jah ikka tõsine külmavares, aga siin on mõnus ja soe. Käisin neljapäeval vanematel külas ja seal küll külmetasin terve õhtu, mingi nohuhoog tuli ka kallale. Enne ei hakanudki kor...

Enda eest hoolitsemine on tegelikult päris tore, eriti kui sa seda varem teinud pole. Tore on, kui tulen toime selliste igapäevaste toimetustega nagu koristamine, pesu pesemine, toidu valmistamine, nõude pesemine. Eks vahel läheb muidugi viltu kah, näiteks Pasta Bologneset tehes õnnestus mul põhja kõrvetada nii hakkliha kui ka makaronid. Aga kokku tuli ikka hea roog ja see tegi tuju ka heaks.  Kui ma veel vanemate pool elasin, siis ma suurt koduseid toimetusi ei teinud, sest ema tegi need minu eest ära. See oli lihtne ja laisk elu, mida ma ehk kunagi ka taga igatsema jään, sest tõenäoliselt tuleb ka aeg, kus ma enam ei vaimustu sellest, et ma enda (ja teiste?) eest hoolitsemisega hakkama saan. Eks iga uus asi on mõnda aega uus ja huvitav ja tekitab rõõmu ja elevust, aga siis harjub sellega ära ja see muutub tavaliseks, iseenesestmõistetavaks.  Ega mulle kõik kodused toimetused ka ei meeldi. Vahel tuleb jälle mõte, et küll oleks hea, kui keegi mõne vähem toreda tegevuse min...

Keegi ei öelnud mulle, et need juba käes on. Ma sain täna šoki, kui kell pool 11 bussile minema hakkasin - ja väljas oli valge. Väljas oli valge. Väljas. Oli. Valge.  Suvi on tulekul. :)