Skip to main content

Meeleolus

Ma vaatasin Sügisballi ja nüüd ma olen meeleolus. Mitte masenduses, ega melanhoolias, aga mingi.. imelik.. vaikiv apaatia, aga samas jälle mitte. Meeleolus noh. Ja film ise.. otseses vaimustuses ma sellest igatahes pole. Ei leia, et see on üks parimaid filme, mis ma näinud olen.. midagi oli nagu puudu, või nagu üle, või lihtsalt nagu valesti. Kuidagi kunstlikult masendav tundus. Maitea. Ega ta muidugi halb küll ei olnud, igati vaadatav ja nauditav. Aga noh, ma lihtsalt ei hüppa lakke ja õhka, et kui kohutavalt suurepärane film see oli.

Ja mingil põhjusel tuli mul seda vaadates meelde Gert Helbemäe "Ohvrilaev", mida kunagi ammu sai koolis loetud. Ega ta mulle muidugi päris nii täpselt meelde ei tulnud... lihtsalt kui üks eesti kirjaniku romaan (ma alguses kahtlustasin Ristikivi), mille pealkirjas oli laev. Vaat kui kasulik on ikka vanade päevikute alles hoidmine. Muidu ma oleks vist pidanud seda Papult küsima, et kelle mis raamatut ma mõtlen. Ega ma sedagi eriti mäleta, millest see raamat oli, aga mulle tundub, et ta meeldis mulle.

Ja ega Sügisballil nüüd kah just midagi viga ei olnud. Mulle näiteks igati meeldisid need taustad, kohad, ümbrus. Tapeet seinal, raamaturiiul (oh kui sassis) ja muud sellised asjad. Hmhm. Ja väga meeleoluline. Selline, millest tuleb end vabaks raputada. Muidu istud köögis, jood kuuma kakaod (seekord enamjaolt piimaga tehtud), sööd külma kuuma saia ja sulle tundub, nagu sa oleksid lihtsalt mingi stseen.

Me püüdsime täna šokolaadi sulatada. Tulemuseks oli see, et me kõrvetasime ta hoopis ära, läks pealt mustaks. Valge šokolaad oli. Pärast enam ei olnud.

Comments

sussa said…
sügisball on meeleolufilm jah. Mulle meeldis ta väga... teatud põhjustel.

Ja mina ei lugenud Ohvrilaeva, see oli mingi valik.

Aga šokolaadi sulatamiseks soovitan mikrolaineahju. Kuigi... maitea. Igaks juhuks laske enne müüdimurdjatel järgi proovida ega see ei plahvata.
suxu said…
Kas need teatud põhjused on ehk kuidagi seotud selle seltskonnaga, kellega sa filmi vaatamas käisid? ;)

Marvan, et sa lugesid siis äkki Uibopuu "Janu". Või Viirlaiu "Ristideta haud". Aga mul on ikkagi tunne, et sa lugesid "Janu".

Marvan, et ma ainult šokolaadi sulatamiseks ikkagi mikrolaineahju ei osta. Tavaliselt sulab šokolaad ju ikkagi suus. Vaatan, äkki on poes miskit vedelal kujul olemas. Eee... mitte Miskit. :P
sussa said…
Mina ostaks, kui oleks :P

Ah, ikka oleneb seltskonnast.

Ja lugesin vist jah Janu. Aga mitte midagi ei mäleta. See oli kunagi üheteistkümnenda klassi lõpus?
suxu said…
Sa ostaks vedelal kujul Miskit? Eee.. oo-kei.

Jep, viimane raamat 11. klassis. Ma tükk aega uurisin, et mis klass see ikka oli, sest mul sellel päevikul enam kaasi pole. Uurisin aineid jms, aga ei olnud abi. Siis aga tuli mul mõte! ja ma ruttu lehitsesin 6-ndale juunile. Jepp, 11. klass.

Muuseas, mul on seal 24-ndale veebruarile kirjutatud "Papu, PALUN ÄRA TEE!"
sussa said…
Ära tee mida?

Muidugi ma ostaks vedelal kujul Miskit. Ma ostaks kogunsti vedalal kujul Miski ära, igalt poolt. Lihtsalt selleks, et teised ei saaks!
suxu said…
Mina ei tea. Seda ma sinna ei kirjutanud. Aga ma kirjutasin sama 16-ndale veebruarile. Marvan, et sa kiusasid mind.

Oh jah. Ma sain siis mata veerandi nelja. Häbi-häbi.

Aga Lindströmil on varsti sünnipäev. Sinu teopäeval lausa. Heh.

Missa sellise hulga vedela Miskiga peale hakkaksid? Ja kus sa teda üldse hoiaksid?
sussa said…
enda lähedal, loomulikult

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...