Epistole

Küssa: Miks ma jätkuvalt vaidlen inimesega, kellest ma tean, et ta mind niikuinii ei kuula ega võta kuulda? Vastusevariandid (valida üks või mitu): a) sest mina tahan vaielda ja tema oskab b) seltskond, küünlavalgus, umbne ruum c) sest ma olen lambapea d) sest ma olen jäärapea e) sest ega mul midagi palju paremat kah teha pole f) sest see on isegi omamoodi lõbus/irooniline g) miskit muud, mis mul hetkel pähe ei tule Oh kui palju võimalusi. Ja (mitte et see eelneva teemaga nüüd kuidagiviisi seotud oleks) me vaatasime täna Ruja. Appi kui naljakas. Ja soe. Ja kuiv. Ja ruumikas. Ja nüüd mul kummitavad need laulud jälle tükk aega.

Piprakaid tegime. Mina tegin oma kohustuslikud pardid - ma pean alati parte tegema, pole õiged jõulud, kui ma ühtki pipraparti ei tee - ja tähekesi ja veel dünaamilisi kasse, selliseid jooksvaid. Ja ma kõndisin läbi saatusliku pargi. Seal polnud üldse lund. Eriti. Mitte seal, kus mina kõndisin.

ma olen pirn. kas see, mida süüakse, sel juhul selline loppis ja imelik... või see, mida pekstakse... või see, mis kustub. appiii, ma õppisin terve päeva. kell 12 (päeval!) istusin arvutisse ja alustasin... ja nüüd on kell pool kaks. öösel. ooooeeeeaaaaaahhhhhhhh...

Vaatasin telkust just sellist toredat sarja nagu TopGear. See räägib autodest. Mul pole ju tegelikult autodest sooja ega külma, tõsi küll, vahepeal vaatan, et oh, too seal on nunnu, või ossa, lilla auto sõitis mööda (tumelilla õnneks). Aga tegelikult pole mul suurt vahet, kas mul on seinal auto pilt või garaažis auto, ja noh, siis peaks vist garaaž kah olema. Ja ega mul seinal auto pilti kah pole. Aga vast saate aru. Või siis mitte. Ainult et mina ise sõitma hakata küll ei kavatse (Suxu, ära anna selliseid tõotusi..). Aga see, mis ma tegelt öelda tahtsin, on see, et TopGear on tõsiselt hea saade. Ma vaatan teda pea iga kord, kui peale sattun. See on lihtsalt nii lõbus ja nii huvitav ja saatejuhid on lihtsalt nii lahedad ja üleüldse. Ükskord näidati seal näiteks sellist võidusõitu, kus oli kaks autot üksteise peale kinnitatud ning ühes oli sidur-pidur-gaas ja teises rool. See ei ole niivõrd autode saade, minu meelest, kui inglise huumori sari, mille läbivaks teemaks on juhulikult autod....

Ei taha enam. Ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Kõrini on. Ei taha... ja mul on homme tähtaeg ja mul pole aimugi, mis mul valmis peab olema. Võib-olla kõik. Võib-olla midagi. Võib-olla midagi muud. Ikka ei taha. Ma nägin hiljuti üht üpris head filmi. Eelmisel nädalal. Seal olid üks mees ja üks naine, kes rääkisid. Kõige pealt nad kõndisid ja rääkisid, siis nad sõitsid laevaga ja rääkisid, siis nad sõitsid autoga ja rääkisid ja lõpuks olid nad naise korteris ja rääkisid. Ma päris algusest ei vaadanud, aga mul on kahtlane tunne, et ka siis nad rääkisid. Sellepärast oligi lahe. Selline teistsugune.

Arvake, kes käis täna jõuluoste tegemas? Arvake, kes jalutas pärast seda lumesajus läbi pargi? Arvake, kes viskas end lõpuks lumele pikali? Arvake, kes jäi sinna mitmeks hetkeks grimassitama? Arvake, kes suutis endal põlve välja väänata? Arvake, kes sai nädalaaegse liikumiskeelu? Mulle hakkab tasapisi meelde tulema, miks mulle lumi ei meeldinud... Aga ärge muretsege, enam ei valuta. Vähemalt senikaua kui ma teda ei liiguta. Oh joy. Jah, mul oli tõesti liiga vähe muresid ja jamasid. Jah, see oli sarkasm. Aga mind aitas märjalt külmalt lumelt märjale külmale pingile üks täitsa sümpaatne noormees, selline pikk ja kena ja sümpaatne, kes jõudis mind ka püsti tõmmata! Ja seejärel minema kiirustas. Aga noh, kõike head kah ei saa. Eile ma sain kohupiimapontsikuid ja kohupiimavahvleid kohupiima, vahukoore ja moosiga. Ja kui ma siis pargist bussipeatuse poole komberdasin, tuli mu tagant üks arst, kelle kabinet oli nii kahe sammu kaugusel ja vaatas mu põlve üle ja pani sidemesse ja saatis mu taks...

Ma räägin teile ühe loo. Ma tean küll, et keegi enam mu blogi lugemas ei käi - ta ise ütles - aga räägin ikka. Kunagi ammu, kui ma veel noor ja ilus olin... aga ei, siiski mitte nii ammu. Kunagi ammu kui ma noor ja äärmiselt hulluksajav olin, mängisime me vennaga ühte mängu. Veidike sarnanes see Luukerele, aga täitsa ilma keksukummita. Point oli selles, et me jutustasime üksteisele lugusid, vaheldumisi, ja eesmärk oli loo sees öelda sõna 'sohk' niimoodi, et see, kes parajasti kuulab, seda ei märka. Kui märkasid, siis tuli "Sohk!" karjuda. Noh, mina jutustasin esimesena. Ei mäleta mida, aga venna kuulas ja karjus sohi ilusti ära. Seejärel oli tema kord ja ta rääkis sellise loo, et ma ei julgenud pärast seda tükk aega magama minna. Ma natuke mäletan, seal oli mingi vanamees, kes elas majas jõe ääres. Ja siis ühel öösel kuulis ta mingit häält ja tõusis üles ja pani riidesse ja kui tal oli jalas ka teine sohk, siis ta läks välja jõe äärde ja teda ei nähtud enam kunagi. Võ...

... ehk kolm mata ülesannet teie rõõmuks, kaks neljandast klassist ja üks kaheksandast. Üldse ei sunni teid lahendama, kuigi ega nad just eriti keerulised kah pole. 8 klassi ül: Haneparvele lendas vastu üksik hani. "Tere, sada hane," ütles üksik hani. "Meid ei ole sada," vastas haneparve juht. "Kui meid oleks nii palju, kui meid on, ja veel niisama palju ja veel pool sellest, kui palju meid on, ja veel veerand sellest, kui palju meid on, ja veel ka sina, siis oleks meid sada." Mitu hane oli parves? 4 klassi ül: Luigeparves lendas üks luik ees ja kaks järel, üks järel ja kaks ees, üks kahe vahel ja kolm reas. Mitu luike lendas parves? 4 klassi ül: Kalur püüdis kala. Kui temalt küsiti, kui palju püütud kala kaalub, ütles ta: "Ma mõtlen, et tema saba kaalub 1 kg, pea kaalub nii palju kui saba ja pool keret, kere aga nii palju kui pea ja saba kokku." Kui palju kaalub kala? Jah, tunnistan üles, kaheksanda klassi oma on tärnülesanne ja neljanda omad m...

Paha on olla. Aspirin, hakka juba tööle. Ja kooli tuleb ka minna, sest täna jagatakse teemasid. Jeee. Veel üks asi, mille pärast paanikasse sattuda. Tegelt ma oleksin üsna rahul, hetkel vähemalt, kui see peavalu nüüd üle läheks.

Oeh. Näete kui demotiveeritud ma olen blogima, kui keegi seda ei kommi, ja kui keegi seda ei kommi, siis kust ma tean, kas keegi üldse seda loebki. Või on asi milleski muus. Mul on jah üks paras jama kaelas, aga ma ei viitsi hetkel halada ja kiruda kah, sest noh, tuju rikuks ära. Täna öösel võin ma veel ilusatele asjadele mõtelda. Nii et ma kirjutan pigem oma viirdriimidest. Ei ole eriti lahedad, ega eriti huvitavad, ega eriti erilised, aga nojah. 1) Järjekordne Potteri unenägu. Tegevus toimus Härmas ja algas neljandalt korruselt. Ja kuskil kolmanda korruse kandis lebas trepi peal üks horcrux, mis oli muuseas minu kaelakee. Kuidas nad küll julgesid, mulle meeldib see kaelakee! Aga igatahes siis Harry kavatses minna alla selle järele, aga McGonagall ütles, et ta läheb ise, ja läkski. Ei tea, kas ta jõudis minu kaelakeeni, aga trepist alla igatahes mitte; läks poole trepi peal kaduma. Ja siis pärast seda, mitte enam neljandal korrusel, vaid hoopis mingis kohvikus, avaldas Harry enam-vähe...

Oeh. Kõht sai nii täis. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii vara üles tõusin, aga see võis näiteks olla tol päeval, kui me lõunal Papu maale läksime ja ma enne seda veel Hansalaadatada tahtsin. Jah. Aga te ju teate, et mind hommikuti ei eksisteeri. See on ju loodusseadus, üks meie maailma põhilisi alussambaid. Mis nüüd küll vist kokku kukkus, nii et... Atlantis oli täna roheline. Eile, või tegelt vist üleeile, oli ta sinine. Roheline on tegelt palju kenam, see sinine oli selline kole ja kahvatu ning ei sobinud üldse tema punase kirjaga kokku. Aga roheline oli väga kena. Huvitav, kas nad muutsidki selle nüüd ära, või sõltub see nädalapäevast või midagi? Mul kestis prax täna täpselt kaks tundi. Aga nojah, tavaliselt ta kestab vähem kui ette nähtud, nii umbes tunnikese. Nii et... jah. Me vaidlesime. Isegi mina vaidlesin. Ja siis värisesin hirmust, et äkki mind kutsutakse tahvli ette, ja siis värisesin pettumusest, et miks mind tahvli ette ei kutsuta, ma oskan seda ju paremini, kui osad, k...

Kas te ikka teate, kui äääärmiselt tore on lahendada mitu tundi üht pikka ja keerulist ülesannet ja siis avastada, et ohhoo, ma tegin siin alguses ju ühe pisitillukese vea, mistõttu kõik järgnev on mul vale? Ja eriti lõbus on teha seda siis, kui vaatamata sellele, et sa istud paksu teki sisse keeratuna ja tarvitad kruusitäite kaupa kuuma teed, on sul sõrmedel ikkagi väga külm! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Ja nii edasi.

Ja mina nägin unes, et ma läksin 13-ndasse klassi. Ja meil oli klassijuhatajatund, kus jagati tunniplaane. Esmaspäeviti hakkas meil olema näiteks kolm tundi ajalugu. Vat selline lahe unenägu. Täna öösel ma võtan kolmanda teki kah. Külm oli. Aga laimikook oli väga-väga hea. Ja üleüldse kuidagi pikk päev oli. Ja öö tuleb kah pikk. Ärge unustage siis ära keerata. Muud ei räägigi, aga pildikese saate. Vesistage siis. :P

Oh, ma õppisin täna nii palju. Kõigepealt õppisin ma laimikooki tegema. Pigistasin kolmest laimist mahla välja, ei olnudki nii raske. Kaks kaussi limpsisin puhtaks, nämm-nämm. Homme saab kooki kah. (Täna sai teist kooki.) Siis ma sain teada, et revolutsiooniline situatsioon on see, kui ülemkihid enam ei suuda ja alamkihid enam ei taha vanaviisi elada. Ja nüüd ma uurisin välja, et see, kes ei ole röövkala, on lepiskala. Mul on kahtlane tunne, et ma olen seda sõna varem ka kuulnud, aga võib-olla ei ole kah. Ning siis ma sain õelt oma Ooperifantoomi CD tagasi; esimene reaktsioon oli, et ohhoo, kas see on minu oma või? Aga on jah, nüüd tuleb isegi meelde, kuidas me koos kududes seda kuulasime. Lõpetuseks, nääte, mis ma oma blogiga tegin? Nääte küll. Kena, kas pole?

Ärkasin hommikul kell pool üheksa selle peale, et mul (vasak) kõrv valutas. Ei olnud tore. Tõusin siis korraks üles ja toppisin ta vatti täis; tõepoolest, mina ravin kõrvavalu vatiga. Teinekord ärkasin alles siis, kui moblaäratus juba helisemise lõpetas. Peagi pärast seda tuli emaäratus, mis on hoopis meeldivam, sest sellega kaasneb ka kruus kuuma kohvi. Veidi aega pärast seda läks bussi peale jooksmiseks. Juukseid ei jõudnudki korralikult kammida, aga mis sellest, nad näevadki nii aeg-ajalt paremad välja ja pealegi on sasisoeng popp ja noortepärane. Salli unustasin kah maha, aga õnneks oli kõrge kaelus. Ja buss nõmedix jäi hiljaks. Mul täna ei tulnudki loengus und, mis oli päris imelik. Nojah, oli küll huvitav loeng, aga tavaliselt see ei päästa. Täna aga ei tulnud haigutuski peale. Ja ma ei maganud üldse nii palju rohkem, kui eelmine kord, vähemalt marvan nõnda, sest ma ei mäleta, kaua ma eelmine kord magasin. Kindlasti aga ei tõusnud ma eelmine nädal vahepeal üles, et vatti kõrva to...

See ülesanne ei saa *nii* keeruline olla. Lihtsalt mina olen loll, tundub.

Ma jäin bussist maha ja jõudsin alles pimedas koju. Ning peagi keeravad need sunnikud veel kella kah, mis tähendab, et aina hullemaks läheb. Keskkoolis mulle meeldis sügisene kellakeeramine, sest siis olid mul hommikud ja mitte õhtud ja siis tähendas see mu jaoks seda, et ma sain tund aega kauem magada. Tegelt ma eelistan küll õhtuid, aga valgeid. Huvitav, kunas lumi maha tuleb? Aga järgmisel nädalal toimub tegelikult midagi hoopis hullemat, nimelt mu loengute arv kahekordistub. Nooh, peaaegu, sest ta tõuseb viielt üheksale. Ja mul pole algavale ainele erilisi ootusi kah. Tänane seminar oli lahe, rääkisime lõpmatusest (aktuaalsest ja potentsiaalsest) ning sellest, kas seda on üldse vaja keskkoolis õpetada, sest tegelikult see on üks (lõpmatult) segane värk. Ma olen juba pikemalt aega mõelnud ja nüüd lõpuks ütlen välja kah, et Pepleri tänav on meie vihmase suvega kokku kuivanud, eee, tõmmanud. Ausalt, mul vanasti (ehk siis kevadel) läks Riia mäe peatusest Liivi minemiseks 10-15 minutit,...

Emps tegi täna juustukooki. Nämma. Isa jälle viskas minu hoole ja armastusega tehtud lõikelaua ära, mäletate küll, siis kui põhikoolis poiste ja tüdrukute tööõpetus ära vahetati. Noh, Udu vist ei mäleta. Ma avastasin eile oma dušikardinalt ühe pleki, mis nägi välja täpselt nagu hüljes. Või koer. Aga pigem ikkagi hüljes. Mu San Marino pastakas on kõver. Ja need viis univormis mehikest ei liigu seal enam, ainult üks mull liigub. Samas on see tegelikult päris kena mull. Jepp.

Aga mina tean, mis asi on POU5F1 ja mida ta teeb! Haa! Ja meile räägiti täna praksis, kuidas naharakkudest hiirt saab teha, kuigi meie ei pidanud ise seda tegema. Islandlased ostavad toitu kokku. Mina ostan dušigeele ja teed, mis meie poes tänu väikesele tublile taksile hetkel odavad on. Sellega seoses aga meenus mulle see, kuidas ma vanasti seepe kogusin. Jep. Nõuka aja lõpus, kui kõik veel odav oli, ostsime peaaegu iga kord, kui mõnda sobivasse poodi sattusime, seebi. Mulle oli konkus suur kast seepe pooltäis. Ja siis tulid mustad päevad ja kõik minu kogutud seebid pesti järjest ära. Räägiti, kui tore ikka, et ma seepe kogusin, nüüd on tagavara olemas. Mina vaatasin mossitades pealt. Uuh, seebinostalgia. Ma ostsin seekord piparmündiga rohelist teed. Vahelduse mõttes.

Imelik. Ma ei võtnud täna vihmavarju kaasa ja siis läks vihm üle ja päike tuli välja. Väga imelik. Kas te teate, mis riigi see Interneti kood (nagu meil on .ee) on .ch? Ma loodan, et te ei tea, sest siis ma saan tarka nägu teha ja teatada, et aga mina tean! Ja teangi. Nüüd. Kui ma esimest korda peale vaatasin, siis mõtlesin, et ooh, Tšehhi. Aga siis selgus, et hoopiski Šveits. Imelik, eksole. Ka isa leidis, et see on imelik, ja siis me püüdsime välja mõelda, mis keeles algab Šveits ch-ga. Ei mõelnud välja. Aga siis ma tulin ja uurisin ja selgus, et vat sellises toredas keeles nagu ladina on Šveits Confoederatio Helvetica ja vat sealt see tulebki. Not vot. Saite targemaks. Loodetavasti. No vähemalt mina sain, eksole. Aga nüüd üks küsimus suurele ringile, või väikesele nelinurgale, kui te leiate, et te pole eriti suured ja ümmargused: kas rääkimine annab sooja? Hakkasin eile selle peale mõtlema, kui ma tegin loengus ettekande ja mul ei hakanud külm. No muidugi, minu puhul oli asi ka muus...