Epistole

Ma hakkan aru saama, miks öeldakse, et ei tohi tööelu ja eraelu segamini ajada. Sest kui sul on samal ajal tööjamad ja erajamad, siis see on üks paras jama küll. Aga täna oli päike ja härmatis. :)

Jälle said käesoleva aasta Kuus Käsku kirja. Mul läheb neid aina vähemaks, kunagi oli kümme, siis seitse, nüüd ainult kuus. Aga mul on ühel neli alampunkti. Mida tuleb teha siis, kui läheb soojaks ja valgeks. Ehk siis kevadel. Ja suvel. Nüüd aga, igatahes, kokkuvõte eelmisest. Lõpeta ülikool ära (jälle) - see sai täitsa tehtud. Raske oli see viimane poolaasta, aga läbi sai ka temagi. Ja tegelikult oli ülikoolis ikka päris lahe ja tore ja aega kui palju, v.a. see viimane semester. Aga isegi siis ei pidanud iga argihommik kell seitse üles ärkama. Ja päris käest ära läks vaid see viimane lõpp. Aga siis sai ka see läbi. Ja nüüd on natuke kahju ka. Sest ülikool oli ikkagi üks äärmiselt tore koht. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus - tegin, nägin, küll ta kunagi tuleb, kuhu tal ikka pääsu. Ja mõnes mõttes on päris tore, et ei pea pärast pikka rasket tööpäeva kellelegi õhtusööki valmistama hakkama. Käi rohkem teatris - sügisel: "Uinuv Kaunitar" ja "Kutse mõrvale...

... lahedad küünlad? Where have all cool candles gone, Long time passing. Where have all cool candles gone, Long time ago. Gone to ashes everyone, When will they ever learn, When will they ever learn. Küünlad tegelikult ei põle vist tuhaks.

Täna tegime ka piparkooke. Kõigepealt glasuuritasime, siis leidsime, et ohoo! piparkoogid said otsa, aga glasuur mitte, siis küpsetasime 1 kilo juurde ja glasuuritasime need kah ära. Nüüd pole meil kodus vist ühtegi glasu urita piparkooki või kui on, siis kuskil kapi taga. Ema tegi palju lumiseid põtru. Ta on põtradest ikka tõsises vaimustuses. Ja piparkookidest kah. Vahepeal tegi neid peaaegu iga päev. Juba kaks korda on ta ise tainast teinud, aga nüüd sai see kõik meil tehtud. Pildid on eelmisest laupäevast.

Mul kummitas see lauluke, kui ma õues värsket õhtu hingasin ja bussi ootasin. Kolmkümmend minutit. Päris veider oli pärast kõndida nii, et ei tundnud oma varbaid. Aga tööl sulasin üles, seal on soe, kui me ukse kinni paneme. Ma mõtlesin eile, et selliste külmade ilmade juures on kõige toredam see, et varsti tulevad sellised ilmad, et mõeldes tagasi nendele ilmadele, assotseerub sõna "soe". Eilse-tänasega see nii päris polnud, sest eile oli tuul. Isem. Ja ma nägin päikesetõusu. :) Romantilisele Suxule meeldivad sellised hästi külmad talveilmad, kui lumi krudiseb ja kõik on härmas ja õhk on krõbe külm, kuigi füüsiline Suxu - kes lõdiseb, libiseb ja vaatab maailma läbi uduste klaaside - on pisut teisel arvamusel. Laupäeval tegime üle kolme tunni piparkooke. Ema küpsetas, mina glasuuritasin. Ja siis ma leidsin, et kuigi kassid on toredad ja põtru on palju (ema sattus neist vaimustusse) ja pardid on ekstra-laheded (mulle meeldib parte teha), siis kõige tavalisemast ümmargusest pip...

Ma kaotasin oma Maanteemuuseumi helkuri ära. Kahju küll. Siis ma läksin ja ostsin teel tööle uue. Põdrapeakujulise. Ma alguses arvasin, et tal polegi nööri kaasas, sest nöör oli põdrapea taga ja kilekott oli sealt poolt läbipaistmatu, nii et mul olid suured plaanid endalt salk juukseid ära lõigata ja neist nöör punuda. Aga siis ma leidsin, et nii ka ei saa, mul ei ole ju kääre. Aga siis tuli välja, et põdrapeahelkuril oli ikkagi nöör kaasas, nii et ma sain ta sarvepidi külge riputada. Jeee! Aga näha saate seda alles siis, kui soojaks läheb, sest ta on mul õhema jope küljes. Helkuritest rääkides, Papul olid kunagi suured plaanid teha kulbi- ja ämmelgakujulised helkurid. Mis siis veel. Ostsin täna pirrukaid ja ahastasin. Ei, teist pidi ikka. Kes siis pirrukatega ahastab. Suxu mitte. Suxu sööb neid. Hetkel mitte. Otsa said.

Beware! Big brother is watching! ... But he ain't reading! ;) Sorri, siseringi naljad. Ringi tegemiseks ju piisab kahest punktist.

Tänane õhtu oli nii soe ja sume, justkui augustikuu. Seisin tänavaristil ja mõtlesin, kas minna kommipoodi või sokipoodi, aga lõpuks ei läinudki kumbagi. Oleks võinud, buss jäi 5 minti hiljaks, aga ka sellest polnd midagi, sest õhtu oli nii soe ja sume, justkui augustikuu. Päriselt kaa. Eelmisel nädalal kummitas mul selline lõbus lauluke, kui see just üleeelmine nädal ei olnud: Kõik läheb mööda Daa-da-da-daa Let man's petty nations tear themselves apart My lands only borders lie around my heart. Mul olid selle suhtes küll mõningad kahtlused, aga 'daa-da-da-daa' on sageliesinev motiiv ka paljudes teistes lauludes, mis ma ümisen, ja üleüldse kõlab see salmike päris kenasti, nii et pole vist mõtet teda väga kahtlustada. Üks must kass lasi mind hommikul üle tee minna. Huvitav, kas see mustadele kassidele ka midagi tähendab, kui Suxu üle tee läheb? Ehh, neil on vist parematki teha. Meie majas on oranž kass. Emale ta ei meeldi, sest ta murdis kunagi ühe kajaka maha, ja kujutage e...

Kaks küsimust, mis ma pühendan Oravale. Mõlemad. Sest teate küll miks. 1) Mitu Erki Noolt on üks sinivaal? 2) Mitu Martin Müürseppa on üks Empire State Building?

Ausalt. Eile vaatasin koguni kahte. Kõigepealt "Cats". No see polnud päris film. Laval etendatud. Kuigi eriefekte oli ka. Ma vähemalt väga loodan, et nad päriselt niimoodi välku ei tee. Ja pealegi oli seal üks poolläbipaistev elukas. Ja steptantsivad prussakad - see ei olnud eriefekt, aga see võlus mind täitsa ära. Laulud kummitavad praegugi. Aga siis kui Cats läbi sai ja kui ma DVD välja võtsin ja kavatsesin minna teise tuppa Õnnet vaatama, tuli telkust midagi põnevat. Multikas tuli. Seal oli üks Giselle, kes hakkas abielluma printsiga, ja üks vöötorav. Ja loomulikult - kuidas siis muidu - üks kuri nõiast võõrasema, kes lükkas Giselle'i kaevu ja saatis ta paika, kus ei ole õnnelikke lõppe, nagu ta väitis. Tuli välja, et see koht oli New York. See oli tore, lõbus film, pooleldi multikas, pooleldi päris. Seal olid prussakad, kes küürisid vanni. Ja rotid, kes pesid nõusid. Ja tuvid, kes viisid taldrikuid kappi. Ja siis see nunnu mees, kes Grey Anatoomias Derekit mängib. Ja ...

Mulle väga-väga meeldib see Kuuba muusika plaat, mille ma reedel ostsin. Ja Kaubamaja muusika-filmipood on nüüd üks minu lemmikpoode. Jeee! Eile kummitas mul pool päeva A-ha Crying in the Rain. Tavaliselt käib see närvidele, kui midagi kummitama jääb, eriti kui see on midagi, mida tavaliselt nagu ei kuulakski, aga seekord see nii ei olnud. Seekord oli täitsa tore. Mitte nii tore kui päris muusika, aga ütleks et the next best thing . Hoopis lõbusam oli tööd teha, niimoodi mõttes ümisedes. Täna kummitas vahepeal Champs Elysees.

Ehk siis järjekordne naeruväärne õudukas. "Uneskõndijad" oli pealkirjaks ja seekord ma teadsin paremini, kui pealkirjast midagi head loota. Mulle tundub, et selle filmi pealkirjastamisel oli kasutatud umbes sama võtet, nagu mina mõnikord kasutan, kui ma oma blogi sissekandeid pealkirjastada ei oska. Ehk siis ma haaran sõnaraamatu, mõnikord eesti-inglise, mõnikord ladina-eesti, avan selle suvaliselt kohalt, suskan lehekülge näpuga suvalisse kohta ja võtan siis pealkirjaks sõna, mis näpu alla jäi. Okei, võib-olla mitte päris sama metoodika. Filmitegijad vist ikka otsisid mõne sõna, mis oleks selline üüü! ja pisutki õudusttekitav. Kuigi mina ei saa aru, mis oli mingitel tobedatel koletistel, kes imesid süütutest tüdrukutest elu välja, midagigi tegemist unes kõndimisega. Ma saaksin veel aru, kui nad oleksid unes jubedikeks muutunud ja siis seda teinud ja ärgates mitte midagi mäletanud, aga hetkel on ainus vähegi loogiline põhjendus, mis ma välja oskan mõelda, see, et Sleepwalkers...

Suxu ostis täna uue koti. Poemüüja pani selle kotti. Bussipeatuses võttis Suxu kotist koti ja pani koti, mis oli kotis, kotti. Küsimus: mitu kotti oli Suxul? Hoiatus: üks pisike konks. Boonusküsimus: mis kotid olid Suxul? Need, kes õigesti vastavad, saavad prääniku. Need, kes valesti vastavad, saavad pool präänikut. Aga need, kes üldse ei üritagi, saavad piitsa. Ma tean, ma olen *nii* kaval. Ilusad tärnid. ******************************************** Ma annan siis tärnülesande ka, see on tegelt päris keeruline, aga seda saab ka lihtsalt võtta. *ülesanne : kui Suxul on antibakteriaalne hambahari, kas sellest järeldub, et Suxu on ürgtiiger? Seda võib igatahes väita, et Suxul on antibakteriaalne hambahari ja täpselt seda Suxu väidabki. Ta ostis uue ägeda antibakteriaalse hambaharja, hõbedaioonidega ja puha(s). ******************************************** Ma panen musa kah, äkki aitab mõelda või aitab... mitte mõelda.

Hakkasin ükspäev selle peale mõtlema. Sellise loogilise, bioloogilise, evoloogilise.. eee.. lutsioonilise külje pealt, mitte et lihtsalt, kuna neil pole habemehormoone. Et nagu, ahvid olid kõik karvased, aga inimesed ei ole nii karvased, nii et miks ikkagi naistel habet pole? Või miks siis meestel on? Esimene mõte kohe habeme funktsiooni kohta, et see kaitseb. Külma eest kaitseb. Ürgtiigri eest vist väga ei kaitse, kuigi nagu väidab Horisont, "ürgtiiger näksas üllatavalt õrnalt" . Aga külma eest ikka ja eks vanal ajal olnud nii (enne feminismi), et mehed käisid väljas küttimas ja naised kasvatasid tule ümber lapsi. Ja noh, võib-olla mingi kasu oli mõõkhambulise tiigri vastu kah. Äkki talle läksid karvad kurku või midagi. Teine mõte. Meestele meeldisid habemeta naised rohkem ja seega loodusliku valiku tagajärjel jäid ellu habemeta naised. Ja meestele meeldisid habemeta naised rohkem selle pärast, et neist sai aru, et nad olid naised. Nii et point ei pruukinudki olla meeldimise...

Kirjutan, ei tea küll miks, aga lihtsalt. Elust olust maast ja merest. Kuigi merest siiski vist mitte. Mul läksid vahepeal jälle ühed kõrvaklapid läbi. Siis ma kuulasin nendega muusikat ja mõtlesin, et hmm, kas on asi minus või kõlas muusika ennem paremini. Aga noh, ennem oli ka taevas taevasem, rohi rohusem ja miks ei võinuks siis ka muusika muusikasem olla. Aga siis ma sain uued kõrvaklapid (kaks paari - sinised!) ja muusika on jälle muusikasem. :) Nägin ükspäev sellist toredat unenägu, et tulin mina mööda Rüütli tänavat ja tulid mulle vastu kaks poissi. Ja mina vaatasin, et ohhoo! need on ju Siim ja Margus. Küsisingi kohe neilt, et kas te olete Siim ja Margus. Nad vastasid, et ei ole. Mina küsisin, et kas nad on selles ikka kindlad, nad näevad nii Siim ja Margus välja. Nad vastasid, et on küll kindlad. Eee... see oligi kõik. :P Ööl vastu tänast olin ma jälle koolis ja mul oli tulemas selline tore tund nagu "Lahkamine". Ausalt, mul pole tükk aega ühtegi verist unenägu olnud...

Ma avastasin, et pole tükk aega ühtegi oma unenägu kirjeldanud, mis tähendab, et on ülim aeg seda nüüd teha. Nägin seda siis ööl vastu eilset ning seal oli kaks põhipointi, põhiprobleemi, suurt keskset asja, mille ümber keerlesid kari väikseid asju. Tegelikult oli seal isegi kaks erinevat lugu, aga kuna ma nägin neid üsna läbisegi, siis nad sulasid kokku. Ja need pointid olid siis järgmised: lohe ja plätad. Ühes unenäos võitlesin ma lohe vastu ja teises otsisin ma plätasid. Ja mõlemad olid võrdse tähtsusega probleemid ja eksisteerisid üsna samaaegselt või väikeste vahedega. Plätasid oli mul selleks vaja, et randa minna. Sinna lubati ainult plätadega. Aga mitte selliste plätadega nagu mul on, varbavahe omad, vaid sellistega, mis ei ole varbavahe omad. Nii et mul oli probleem. Ma küll lootsin, et ehk Papul on mulle selliseid laenata, pidimegi koos randa minema. Ja rand oli äärmiselt hele-hele-kollane-valge. Mul unanäos on rannad tavaliselt selliseid. Aga selleks ajaks, kui mina sinna jõu...

Tulin mina köögist, ühes käes kott porgandeid, teises pudel piiritust. Ja mis siis edasi juhtuma hakkas, mõelge enda kujutlusvõimet pingutades välja, sest see algus kõlab nii paljutõotavalt, et pole tarvis seda ära rikkuda sellega, mis tast tegelikultvälja tuli. ;) Aga pikemalt räägin hoopis sellest, et lugesin Jane Austeni "Mansfield Park"-i läbi ja siis vaatasin kohe järgmisel päeval filmi otsa (dvd-l on). Ei meeldinud film eriti, nad olid pointi kuhugi ära kaotanud, mulle tundus. Ja peategelane naeratas liiga palju. Ja üldse käitusid nad kõik nii, nagu ei tohiks. Mängisid näiteks sulgpalli, mängisid pimesikku, tantsisid valssi. Ja ma ei saa aru, miks ühes kohas balli asemel piknik oli. Võib-olla selleks, et peategelased saaksid teineteist kabistada. Sest muidu ei saaks ju keegi aru, et seal mingi romantika toimub! Musitati ka liiga palju. Tervelt kaks-kolm korda vist. Oi-oi. Ja üleüldse. Vahepeal olid täitsa mõttetud stseenid, millest ei saanud üldse aru, ja kus peategelan...

Ehk siis kas ülihea päev või ülihalb päev, vähemalt nii väideti. Kuskil. Ilus on ta küll ja meelde jääb ka, nii et täitsa sobiv pulma-aastapäeviks. Ei, ma ei abiellunud täna. Ei kavatse ka. Ja ilm on ka nii ilus. Väidetavalt viimane kena suvepäev, millest on üpris kahju. Sõin täna Ülikooli Kohvikus üleküpsetatud jäätist puuviljadega. See oli sellises pisikeses topsis, all puuviljad (õunad, banaanid, kiivid, võib-olla ka pirnid), peal jäätis ja kõige peal munavalgevaht, mis siis küpsetati kuskil nii, et puuviljad olid soojad, munavalgevaht oli pealt kuldpruun ja jäätis oli sees külm. Vahva ju. Ja nägi selline kena pallike välja ka. Shakespeare'i kohvikus eelmine nädal sain ka hääd toitu, mistanüüdoligi eitulemeelde aaa, kuum tortilla krevettide ja mangokastmega. Ja siis oli seal veel teravat kastet ja salati jaoks salatikastet ja üldse oli nämma. Krevetid täitsa sobivad magusa asjaga, näiteks mee-kookoskastmega. Aga noid ma olen saanud korra ja seegi oli seitse aastat tagasi. Nii, m...

Farmi kooreste jogurtite seerias on vaarikajogurt, mis, kui uskuda kirja topsikul, sisaldab 7,7% vaarikaid. Kindlasti on vaarika jogurteid ennegi olnud, eks ma ole vast neid söönud kah, aga nüüd maitsesin seda. Maitse oli vaarikane. Ja päris hea. Mitte küll parem kui musta kirsi oma, aga mulle meeldib lihtsalt kirss rohkem, selline hapukas, aga vaarikane vaarikajogurt oli ka täitsa hää. Soovitan. Jahedalt.

Eile oli terve linn kirjusid liblikaid täis, muudkui lendasid must mööda. Teine võimalus muidugi, et linnas oli paar-kolm kirjut liblikat, kes jälitasid mind. Ja jõe ääres olid pardid. Nemad ei jälitanud mind. Tahtsin eile vennaga lõhepraadi sööma mina, aga vat sunnikud olid selle menüüst välja korjanud, nii et pidime lõhepastaga leppima. Noh, seegi hea. Ja venna siis seletas mulle ära, miks Kanter oma pronksi üle nii ääretult kurb oli, kuigi täna küll kommentaatorid ütlesid, et nii pettunud ei tasu ikka kah olla. Seda ma ei teadnudki, et Kanter raamatu on kirjutanud. Aga MM on siis selleks korraks läbi. Ei saagi enam hümne kuulata. Mulle meeldis Keenia oma (seda lasti ka üsna palju) ja Austraalia oli kah päris lahe, aga kellegi hümn oli küll selline, et me isaga mõlemad mõtlesime, et mis laste jõululaul see nüüd on. Tiliseb, tiliseb... misiganes. Ja siis mind kohutavalt piinas (eee... njah) see laul, mida lasti seal enne auhinnatseremooniat. Seda ei olnud kunagi nii pikalt, et ma aru ...