Skip to main content

Kuni jõehobu ta ära viis

Nii, nüüd on see juhtunud. Ma olen udustunud. Isegi päevikusse kirjutasin oma nime alla 'ajalookalduvustega informaatik'. Ja mäest alla Lossi poole joostes mõtlesin vaid toidust ja meestest. Selle viimase puhul küll põhiliselt kokkadest ja kelneritest või lihtsalt suure toidukotiga isenditest. Mida? Ma olin näljane!

Aga alustame algusest. Algus saabus nii umbes kell 6.20, ehk siis liiga vara. Mis teha, tuli end üles vedada ja kööki vedada ja kohvi sisse kallata. Ja siis bussile joosta. Esimene loeng oli Krüptoloogia. Teine kah. Aga sel nädalal on Krüptoloogiaga selline naljakas asi juhtunud, et ma saan sellest isegi aru. See ei ole minu süü! Õppejõud lihtsalt tavatses laia maailma (loe: laia Euroopasse) kondama minna, ja asendajaks nurus endale Jani. Selle toreda õppejõu, kes teed joob, hoolib sellest, et õpilased kõigest aru saaks, ja kelle kodulehel on lahedaid anekdoote. Ja ta tõesti nagu seletab meile asju nii, et Mõni kah aru saab. Kahju kohe, et päris õppejõud kauem laias maailmas ringi ei konda. Kuigi, kuigi! Jan andis meile lootust, et võib-olla nääme teda jälle. :) Loodame. Külm oli seal klassis ikkagi. Kuigi seal oli ka muud. Nimelt oli seal klassiruumis kahuril (see projektor, mis arvutist seinale näitab; meil kutsuvad kõik seda kahuriks) pirn ära vahetatud, mis tähendab, et see pilt oli hele ja erk ja jube hea oli näha. Nagu tõsiselt kena. Pole enne nii head kahuri pilti näinudki. :)

Siis ma proovisin sööma minna, sest ma olin näljane! Aga no kurat, kohvikus selline järjekord, et ma otsustasin, et nii näljane ma nüüd kah ei ole. Siis tuli Kombinatoorika. Ja ma magasin. Või noh, haigutasin jube tihti, vaatasin iga kolme kuni viie minuti tagant kella (ja seda ma nagu tegingi päriselt, ei mingit liialdamist) ning puhkasin aeg ajalt silmi. Ja ülejäänud aja püüdsin üles ärgata. Aga siis kui loeng LÕPUKS ära lõppes, sain ma teada, et õppejõud oli kõigile selle raamatu meilile saatnud, mille järgi ta õpetab. Siis ma andsin talle oma meiliaadressi kah ja saingi selle raamatu! Ei peagi nüüd raamatukokku minema ja kohusetundlikke laenutajaid kiruma.

Ahjaa, üliõpilaspileti sain kah mingil hetkel tagasi ja pikendatud. Enne Kombi loengut. Pärast proovisin jälle süüa saada - ikka oli järjekord.

Ja siis ma lendasin ajalukku. Sadas. Aga veel kõvemini sadas siis, kui ma juba ajaloos olin. Soojas valges klassis kuulamas huvitavat ajalugu. Milline õndsus. (Ma ju ütlesin, tõsised ajalookalduvused.) Jah, vot see oli lahe. Lahe. Egiptusest räägiti. Mulle meeldib Vana-Egiptus. :D

Ja siis sai see loeng ka kahjuks läbi ning ma kõmpisin jälle mäest üles. Ja seekord ei olnudki kohvikus järjekorda. Süüa kah muidugi eriti ei olnud, aga sain õnneks veel viimase kausi kaerahelbeputru köögiviljadega (või vähemalt porgandiga). Ja hapukoorega, aga see pole köögivili. Siis ma kugistasin selle alla.. inglise keeles on hea väljend - wolf down. Igatahes siis ma huntisin selle alla, leidsin, et see on parim toit maailmas, ja siis pärast olin ma veel näljasem.

Informaatika didaktika oli päris lõbus, magama ei jäänudki. Kilpkonnadest räägiti. Ja sellest, et äkki kolmnurka joonistades tuleb tuju teha hoopis kuusnurk. Ja et see ei pruugi sugugi halb olla. Ja siis oli YLIkoolipäev läbi, ma jooksin jälle bussile, jõudsin koju, sõin, sõin ja sõin. Brrrr! Peaks teed tegema. Ja homme PEAB kindad kaasa võtma. Brrrr!

Muuseas, ma üleeile vaatasin, et eile on nimepäev Emal ja Mamal. Ja siis ma mõtlesin, et kesse loll paneb oma lapsele Ema või Mama nimeks. Või siis juba Ema Mama. Või Mama Ema. Aga siis ma vaatasin lähemalt ja oli hoopis Erna ja Marna.

Nojah. Brrrr!

---
Suxu - Ajalugu, toit ja mehed!

Comments

Anonymous said…
Sa vaene inimene! Kõik näljutavad sind! Sa oleks võinud ju minu juurde tulla - mul oli hulk ahjusooje lihapirukaid täitsa üle. Nüüd muidugi enam ei ole...

Aga ajalugu, mehed ja toit... Udu on kindlasti su üle uhke, kuigi ma ei oska muud teha kui alla andes ohata. Ja ma veel arvasin, et meie avaldame Udule negatiivset mõju, mitte vastupidi.

Nojah.
Anonymous said…
Eee... ja kuidas jõehobud asjasse segatud on?
suxu said…
No oli üks Ülem-Egiptuse kuningas Menes, kes vallutas ka Alam-Egiptuse ja siis ühendas need kaks ja valitses kogu Egiptust, kuni jõehobu ta ära viis. Aga ta ise viis pealinna Memphisesse. Enne jõehobu tulekut. Ja osad arvavad, et ta oli legend. Menes, mitte jõehobu. (Muuseas, kui ma kunagi Aliases seletan 'voolava veekogu suxu', siis ma mõtlen jõehobu).
Anonymous said…
Hea küll, ma jätan meelde. Või vähemalt püüan meelde jätta. Või siis unustan absoluutselt ära ja siis naeran end hulluks kunagi, kui ma peaks jälle Aliast mängima.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...