Epistole

Näädsa, unustasin end tööd tegema. Ei pannudki tähele, et kell juba nii palju. Nojah, ei saa just öelda, et ma väga vara tõusnud oleksin... ja kohviubadest kohv mõjus vist kah positiivselt. Ooo! Kohvioad! Kaks kotti! Ma olen häppi! Õnnelik kohvinarkomaan. Ja šokolaadinarkomaan. Jajah, mingil hetkel täna oli mul kuus šokolaadi (suuremaid ja väiksemaid), aga siis ma sõin neist kaks ja kolmveerand ära. Need kaks olid väikesed! Ja ema võttis akna vahelt topingu ära, nagu ta väitis. Nüüd saab õhk sisse! Ja mina saavutasin kahe joonise ja katse-eksitusmeetodil selle, et suutsin dušigeeli pudeli korgi avada. Jaa-jaa. :)

ehk konarlik, ebatasane ja kivine koht. Mul jälle ei tulnud ühtegi mõtet, mida päälkirjaks panna, aga sõnaraamat kohe siin kõrval ;) "Savoy ball" oli lahe. Mulle nii meeldis. Balletid võivad olla küll *nii* ilusad, ja ongi, aga operetid on jälle *nii* lahedad. Tahaks veel mõnda näha. Ja selle saundträkki tahaks kah. Igatahes, lõpuks tuli ta mulle jube tuttav ette; mõned siin väidavad, et see oli kunagi telkus, aga mulle jälle tundub, et ma lugesin selle kohta. Võib-olla lugesingi kunagi, kui mõtlesin, kas minna vaatama. Ja nüüd läksingi. Ja lahe oli. :) Eile vaatasin ma ETV-st teatrit. Tšehhovi Onu Vanjat. Üpriski masendav, samas jälle teiste Tšehhovi teoste (mida ma lugenud olen) kõrval üks selline positiivsem. Ma nägin pargis parte! Siin samas, üle tee pargis, ühes suuremas lombis oli kaks parti, üks oli emane ja teine ei olnud. Neljapäeval nägin, õhtul, siis kui teatrisse läksin. :) Ja teatrist tulles oli bussipeatuses pingil kass. Kui ma oleksin omal ajal mat. loogika pra...

* Mul on nüüd laes ufo, selline ufolik ja vilgutab punast tulukest. * Tasku Rahva Raamatust maksis Jane Austeni raamat kaks korda rohkem kui Kaupsi Apollos. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis Ülikooli Raamatupoes oleks see võib-olla veelgi odavam olnud. * Ma nägin unes suurt musta koera, keda ma mitte kübetki ei kartnud, ja hunnikut liblikaid, kelle eest ma karjudes ühest toast teisse jooksin. Õudne oli! * Järjekordne geneetiliselt muundatud mutantelukafilm, seekord oli selleks siis kala, mitte hai, vaid selline kalajam. Nagu haug või latikas või midagi sellist. Küllaltki suur küll. Tegelt oli neid lausa mitu ja viimane ikka kõige suurem! Ja erinevalt teistest sarnastest filmidest, see naine, kes mehega sohu läks, ei olnudki see naine, kes mehega uuu-romantikat tunda sai. Uuu-romantika oli mehel, kes sohu läks, hoopis naisega, kes juba varem sohu oli läinud. Naise, kes koos mehega sohu läks, sõi kala ära. Ja romantiline peaaegu lõpp oli selline, kes mees ja naine koos päikeseloojangusse (v...

I love you, Ken! Elavad Helen ja Ken, õnnelikud mees ja naine. Päeval, mil Helen teatab Kenile oma rasedusest, kolib nende majja noor meestekütt Mariia. Too võrgutab Keni. Helen näeb neid juhuslikult koos ja sooritab enesetapu. Kuid ta jääb elama. Mariia hoolitseb Heleni eest ja läheb suusatama. Seal kohtub ta maruvihase Keniga. Ta loobub Kenist ja teatab talle, et armastab teda. Ken vastab sama. Mariia lahkub. Järgmisel hommikul loeb Ken ajalehest, et Mariia on teinud enesetapu. Ta on oma verega lumele kirjutanud I LOVE YOU KEN. Ken ei ütle sellest Helenile, kellel on mälukaotus. Ken elab oma lapsega õnnelikult elulõpuni, kuid ikka meenub talle kena tüdruk, kes end tema armastuse nimel ohverdas. -- Barbie tragöödia, Suxu & Orav, aastat pole kirjas *** Lisaks sellele leidsin ma oma koomiksilaadsed jutukestega pildikesed kah üles, terve "Illi ja Amme" saaga. Nad olid jänesed. Siis nad surid ära ja olid inimesed ja siis rääkisid neist "Intriigid teispoolsuses". Ja...

Mõnikord ma lausa vihkan seda elu. See on nii igav. Iga päeva elan ma üle vaid mõeldes õhtule, iga nädala mõeldes nädalavahetusele, iga kuu mõeldes vaheajale ja iga aasta mõeldes... ei tea millele, kooli lõpule? Ülikooli lõpule? Vanaduspäevade algusele? Või koguni surmale? Aga siis algab elu ju otsast peale ja seda ma ei taha. Beebi on küll vahel mõnus olla, aga mis edasi saab? Edasi läheb kõik samamoodi: kool, ülikool, töö, pension, surm ja siis jälle sünd, kool, jne. Tahan, et elu oleks põnev. Et mul poleks hommikul aimugi, kuidas tänane päev lõppeb ja kus ta lõppeb. Mu ainus lõbustus ja meelelahutus päevas on see, kui ma telku ette vajun või kujutan, et ma olen ilus ja et kõik mind armastavad ja et elu oleks põnev. Oh, ma vajan põnevust ja see elu ajab teinekord mul lihtsalt südame pahaks. Muidugi on veel üks asi. Ma kardan. Ma kardan kohutavalt. Kardan, et ma pole enam kõige targem. Mõnes mõttes ei meeldi mulle tark olla - inimesed ootavad sinult liiga palju. Teises mõttes ma lausa...

KIRI EMALE Oled ikka elus veel, mu ema? Olen minagi. No tere, eit! Löögu taas su kambris värelema õhtuvalge imeline loit. Kuulsin, et sa oled muremõttes, et sul minu pärast kurb on meel vanamoelist jakki ümber võttes alatihti vaatamas käid teel. Ning et vahel õhtul õudseks sulle üks ja sama viirastus teeb toa - nagu oleks kõrtsitülis mulle keegi torgand rindu jäiga noa. Ära, kallis, oma südant koorma! Kõik on jamps ja uni, usu mind! Pole ma nii põhjakäinud joomar, et võiks surra, nägemata sind. Olen endist viisi hell ja heagi ning mul ühest soovist põleb põu: et ma pääseksin sest kõigest peagi sinna, kus su madal hütt ja õu. Tulen kevadel, kui ümber maja aed meil valendab ja lõhnab meest Nõnda vara ära ainult aja üles mind kui seitsme aasta eest Sel, mis möödas, ära tõusta käsi, ega sellel, mis on luhtunud Liiga vara kaotused ja väsi on su pojast üle uhtunud. Ära palvetama sunni. Pole vaja! Vana juurde suletud on piir. Oled ju mu ainus lohutaja, ainus imeline päiksekiir. Ole rahul, ära...

Oi, mul oli eile hullult produktiivne päev. Töötasin varahommikust hilisõhtuni (ehk siis kella 12-st 20-ni) ja suurte pingutustega jõudsin lõpuks peaaegu täpselt sellesse seisu, millest ma hommikul alustasin. Jaaa. Täna ei olnud nii hullult produktiivne. Lihtsalt kella poole kaheksa paiku hakkasid mul silme ees värvilised tulukesed vilkuma, nii et kui ma mõtlesin pausi teha ja mummukat mängida, siis see ainult süvendas seda. Nii et ma panin hoopis mingi sarvilise sisaliku puzzle kokku.

Tahtsin selle kuhugi kirja panna ja see koht kõlbab kah. Legend: punane - olen lugenud (ehk siis Papu omab raamatut, v.a. Eric, seda omab Erik) punane ja paks - oman raamatut (ja olen muidugi lugenud kah) *** - kolm viimasena ostetud raamatut (mida isegi Papu ei tohiks olla lugenud) *P - on hetkel Papu käes, loodetavasti The Discworld Series # 1 : Colour of Magic, the (1983) # 2 : Light Fantastic, the (1986) # 3 : Equal Rites (1987) # 4 : Mort (1987) # 5 : Sourcery (1988) # 6 : Wyrd Sisters (1988) # 7 : Pyramids (1989) # 8 : Guards! Guards! (1989) # 9 : Eric (1990) # 10 : Moving Pictures (1990) # 11 : Reaper Man (1991) # 12 : Witches Abroad (1991) # 13 : Small Gods (1992) # 14 : Lords and Ladies (1992) *** # 15 : Men at Arms (1993) # 16 : Soul Music (1994) *P # 17 : Interesting Times (1994) # 18 : Maskerade (1995) # 19 : Feet of Clay (1996) *** # 20 : Hogfather (1996) # 21 : Jingo (1997) # 22 : Last Continent, the (1998) *** # 23 : Carpe Jugulum (1998) # 24 : Fifth Elephant, th...

Mulle igatahes meeldis see, mis võitis, kõige rohkem. Nii et jeee! Ja ma hääletasin kah, sest ma olen selline inimene, kes hääletab eurolaulude poolt. Judge me if you dare. Ja head naistepäeva. Mina sain oma kollase roosi juba täna kätte. Või siis eile. Või ikka täna. Aga kaamlipiim ei kalgendu! Ja eeslid tapavad aastas rohkem inimesi kui lennukid.

Viimase aja eesti filmid on kuidagi imelikud kõik. Täna vaatasin "Kuhu põgenevad hinged" ja püüdsin sellest mingit pointi leida. Kuidagi masendav kah. Miks eestlased nii masendavad on? Okei, eile vaatasin üht soome filmi, sommid on veel masendavamad. Praeguses meeleolus tundub mulle, et kõik need suhtedraamad ja asjad püüavad edasi anda seda, et inimesed on ühed õnnetud olendid, kes lihtsalt ei oska õnnelikud olla. Alati suudavad nad ennast õnnetuks mõelda. Tahaks nagu karjuda, et mis teil ometi viga on? Mis inimestel küll viga on? Alati on neil midagi viga. Hulluks ajab. Ärge nüüd solvuge, eksole. Teie olete toredad. ;) Mina olen õnnelik inimene, teate. Ma küll kirun ja halan ja paanitsen, aga tegelikult olen ma õnnelik. Mul on tore pere, toredad sõbrad, hea elu ja hea kujutlusvõime. Ja püüdke te vaid vastupidist väita!

Minuga on viimasel ajal selline väga tore asi juhtunud, et ma leian igalt poolt ootamatuid šokolaade - laualt, külmkapist, ühest kotist kohe kaks korda. Ja-jaa, selles kotis peitub midagi. Siis, kui ma temaga ringi tuulan, leidub seal lausa umbes 5 kilo midagi. Aga kõik see pole küll šokolaad. Eelneval ööl juhtus minuga aga selline ootamatu asi, et ma nägin täitsa õudset und. Mul ikka on paar korda ette tulnud veriseid unenägusid (minu veri, tavaliselt, kelle siis veel), aga selles lendasid lausa pead ja inimesed. Inimesed lendasid trepist alla, pead lendasid niisama, pigem küll kukkusid. Ja erinevalt osadest õudusunenägudest ei kartnud ma mitte põrmugi ja ei lennanud kah, ei mina ega mu pea. Nimelt tegutses minu majas üks verejanuline jõud (vaim/kummitus/deemon/misiganes), kes tegi lõpu peale kõigile, kes mu vastu kasvõi pisut vastikud olid. Juba vähemalt teine selline unenägu, kus salapärased verejanulised tapjad on mingil seletamatul põhjusel minu poolel. Ma püüan tavaliselt neid si...

Esmaspäeval oli mul siis eksam. Mis tähendas seda, et terve pühapäeva ma vaatasin suustamist. Ja siis uisukala. Loogiline ju. Paras mulle siis, et eksam pigem vähem läks. Tegelikult, paras mulle, et ma üleüldse võtsin nii keerulise aine. Aga suusatamine oli lahe. Palju norrakaid. Eriti meeste finaalis. Raske oli nagu üldse seal kellegi poolt olla. Vaene roots. Ega mul Hattestadi vastu apsaluutselt miskit pole, ta nägi päris meeldiv ja nunnu välja. Ja Näss meeldib mulle juba ainult tema nime pärast. kuigi ta tundus ka selline kena ja vaikne ja tagasihoidlik. Aga vaat Pettersen oli kuidagi ülbe. Kahju, et Northugi seal polnud. Ja uisukalalt meeldisid mulle need šoti õde-venda, nad olid nii lahedad. Ja siis veel see mees, kelle kava nimi oli Liivatorm, see oli ka hullult lahe, vähemalt teine pool tema kavast, sest esimese ma magasin julmalt maha. Ma võin enda kaitseks öelda, et ma jäin küll vaheajal magama, mitte kala ajal. Aga ma lihtsalt ei suutnud nii kiiresti üles ärgata. Magama jäämi...

Käisin täna Papu juures teed joomas ja suusatamist vaatamas. Ning ma suutsin ka Papu täitsa närvi ajada. Jesss! Vähemalt see oskus on veel alles. ;)

Mõnusalt. Vana hea Vietnami salv. Nostalgia tuleb peale. Reedel siis käisingi teatris "Sada aastat..." vaatamas. Ema tuli ka kaasa. Õhtu algas väga paljutõotavalt - nimelt turgatas mulle peatuses seises bussi oodates äkitselt pähe, et kuigi ma just ennem olin rõõmustanud, et kõik vajalikud asjakesed mahuvad ilusti ära sinna imearmsasse kotikesse, mis ema mulle andis, siis teatripileti olin ma ikkagi riiuli peale ämbliku alla jätnud. Pärast selgus veel muudki. Näiteks seda, et bussid ei tule siis, kui sa seda soovid ning ehk oleks pidanud enne minekut bussiaja ikkagi järgi vaatama. Ja vahepeal kõndis Rein minust mööda. Ma hõikasin talle rõõmsalt tsau, ta ei pilgutanud silmagi ja kõndis rahulikult edasi. Jobu. Aga me jõudsime ikkagi ilusti ja õigeks ajaks. Ja etendus ka meeldis. Head näitlejad (Raivo E. Tamm, Jüri Lumiste, jt), lavakujundus oli kah päris lahe ja mulle jubedalt meeldis, kuidas peaaegu kogu näidendi aja muusikat mängiti. Ja siis seal kõlasid sellised paugud, oli ...

Ja kui ma ennem söögituppa astusin, suutsin ma seal ainult oma kodujuustu hapukurgiga alla kugistada ning siis põgenesin enda tuppa, kus oli tervelt kraad soojem, panin tule põlema ja tõmbasin teki üle pea. Nüüd on villased sokid jalas, mitu kruusitäit teed sisse kallatud ja juuksed kõrvadel, pealegi toppis ema midagi akna vahele. Ja üleüldse istun ma arvutisoojas toas ja kuulan muusikat. Tuul, vaeseke, ulub üksi teisel pool akent. Ma nägin täna päris meeldivat und. See sisaldas valget kassi, äärmiselt kitsast voodit ja kahte õde, kellest ühel oli samasugune hambahari nagu minul. Ma polegi vist kunagi varem unes hambaid pesnud. Meeldiva osa võite ise juurde mõelda, ma olen kindel, et te saate sellega hakkama. Ja siis ma teen lisaks kõigele sellele, külmetamisele ja unenäotamisele, ka oma eksamiülesandeid. Ei lähe üldse nii ladusalt, kui ma lootsin. Hmm, ma avastasin, et need filmid, mis muidu on täitsa ära tüüdanud, on hoopis vaadatavamad, kui nad on mõnes teises keeles, näiteks rootsi...

Minu Uus Aasta algas enam-vähem sellega, et ma kargasin poole meetri kõrgusele õhku ja valasin pool klaasi šampust endale sülle, natuke läks põrandale kah. Aga lihtsalt sel hetkel, kui mina olin teel ühest toast teise, sest vanemad väitsid, et teisel pool oli rohkem rakette, käis üks säärane kärgatus, et ma lihtsalt ei saanud teisiti. Aga oli jah palju rakette, mõlemal pool. Taevasse vaadates küll mingit surutist näha polnud; rakette oli. Ja veidi hiljem käis meil kodus ka teine kärgatus, sel hetkel, kui mina oma õnne pange valasin. Osa valasin maha kah, kui ma pool meetrit eemale hüppasin, õnneks sülle ei valanud. Hmm, õnn süles... sulatina süles... nõup, ei kõla just eriti õnnena. Aga ma sain ühe kassi ja ühe kuke ja ühe tedre ja ühe paadi/merihobu/lohe/skorpioni. Ema sai paar puud ja ühe seene ja suusakepid. Isa õnn oli kõige arusaadavam - hunnik naelu ja kruvisid. Aga nüüd vaatame hetkeks selja taha. Ei olnud seal kedagi. Vaatame siis märkmikusse. Uusaasta lubadused 2008 ole positi...

Küssa: Miks ma jätkuvalt vaidlen inimesega, kellest ma tean, et ta mind niikuinii ei kuula ega võta kuulda? Vastusevariandid (valida üks või mitu): a) sest mina tahan vaielda ja tema oskab b) seltskond, küünlavalgus, umbne ruum c) sest ma olen lambapea d) sest ma olen jäärapea e) sest ega mul midagi palju paremat kah teha pole f) sest see on isegi omamoodi lõbus/irooniline g) miskit muud, mis mul hetkel pähe ei tule Oh kui palju võimalusi. Ja (mitte et see eelneva teemaga nüüd kuidagiviisi seotud oleks) me vaatasime täna Ruja. Appi kui naljakas. Ja soe. Ja kuiv. Ja ruumikas. Ja nüüd mul kummitavad need laulud jälle tükk aega.

Piprakaid tegime. Mina tegin oma kohustuslikud pardid - ma pean alati parte tegema, pole õiged jõulud, kui ma ühtki pipraparti ei tee - ja tähekesi ja veel dünaamilisi kasse, selliseid jooksvaid. Ja ma kõndisin läbi saatusliku pargi. Seal polnud üldse lund. Eriti. Mitte seal, kus mina kõndisin.

ma olen pirn. kas see, mida süüakse, sel juhul selline loppis ja imelik... või see, mida pekstakse... või see, mis kustub. appiii, ma õppisin terve päeva. kell 12 (päeval!) istusin arvutisse ja alustasin... ja nüüd on kell pool kaks. öösel. ooooeeeeaaaaaahhhhhhhh...

Vaatasin telkust just sellist toredat sarja nagu TopGear. See räägib autodest. Mul pole ju tegelikult autodest sooja ega külma, tõsi küll, vahepeal vaatan, et oh, too seal on nunnu, või ossa, lilla auto sõitis mööda (tumelilla õnneks). Aga tegelikult pole mul suurt vahet, kas mul on seinal auto pilt või garaažis auto, ja noh, siis peaks vist garaaž kah olema. Ja ega mul seinal auto pilti kah pole. Aga vast saate aru. Või siis mitte. Ainult et mina ise sõitma hakata küll ei kavatse (Suxu, ära anna selliseid tõotusi..). Aga see, mis ma tegelt öelda tahtsin, on see, et TopGear on tõsiselt hea saade. Ma vaatan teda pea iga kord, kui peale sattun. See on lihtsalt nii lõbus ja nii huvitav ja saatejuhid on lihtsalt nii lahedad ja üleüldse. Ükskord näidati seal näiteks sellist võidusõitu, kus oli kaks autot üksteise peale kinnitatud ning ühes oli sidur-pidur-gaas ja teises rool. See ei ole niivõrd autode saade, minu meelest, kui inglise huumori sari, mille läbivaks teemaks on juhulikult autod....