Epistole

Ma pole viimasel ajal miskit mõistlikku teinud, kui just see, et ma selliste palavate ilmadega välja sahmima ei lähe, mõistlik pole. Mul on kahtlane tunne, et ei ole. Nooh, esmaspäeval sain ma Papuga kokku, see oli üsna mõistlik. Suutsin ka Maailma peale vihaseks saada, et nad enam üht minu lemmikrooga - röstsaia seenesalatiga - ei müü. Hmphh! Aga muidu... ma sain vaarikaid! Muidugi, minu õnn, tuli välja, et vaarikaaeg on tegelikult läbi ja ma pidin leppima ühe tillukese ja kalli karbitäie metsvaarikatega, mis olid muidugi head, aga vähe ja kallid. Aga noh, kolm kilo mustikaid sain kah ja nüüd on meil mustikamoosi. :D --- suxu

See juhtus teisipäeval. Aga tegeliku alguse sai lugu hoopis varem, nimelt esmaspäeval, kui kallas vihma, väljas oli külm ja hall ja kole ning sees oli täielik šokolaaditus. Peaaegu oleks juba siis poodi läinud, aga väljas oli külm ja hall ja kole ja ma tõesti ei viitsinud. Hüppasime selle asemel hoopis voodil. Teisipäeval oli ilusam, ei sadanud enam. Ja siis me läksimegi koos Mariaga kesklinna kommipoodi, sinna kaubahalli tagusesse. Väike ilus kommipood oli. Ja siis me ostsime sealt kolm kilo komme, millest üks kilo oli tegelikult küll küpsis või pigem isegi vahvlitoruke. Isegi müüja oli üllatunud. Ega ma ei mäleta küll, kunas ma viimati kolm kilo kommi oleks ostnud, mis sest, et üks kilo oli tegelt vahvaid vahvlitorukesi. Siis me läksime ka üle silla ja kiikusime kiikuva pingiga, vahepeal isegi tuli paar tiba vihma. Jooksime küll sinna ühe lillekese alla varju (need, mis Atlantise ees on), aga selleks ajaks läks vihm üle. Ja siis me tulime koju ja sõime kommi ja vahvlitorukesi. Nämm...

Täna on reede. Marvan. Ma kõrvetasin oma keele kastmega ära. Hää kaste oli. Aga kuum, kurinahk. Ja siis ma sulgesin vetsuukse nii, et sõrm vahele jäi. Ja siis ma sõin võiga pruunistatud porgandeid, nii saab neist beeta-karoteeni kätte. Ma küsisin emalt, kas alfa-karoteen kah olemas on. Ta arvas, et mitte, kuigi kindlalt ei osanud öelda. Siis ma sõin veel neid magusaid mandleid, mis on eriti maitsvad. Kooki-kohvi sai kah. Homme ma lähen tofupalle ostma, need on nämmad. --- suxu

Tänane päev läheb ajalukku, uskuge mind. See läheb ajalukku kui 13. juuli 2007, aga samuti ka kui päev, mil Suxu sõi esmakordselt elus suhkruvatti. Jepp, seda ma tegingi. Pidin veel sabas seisma ja puha ja see oli selline nõme saba, mis on ikka veel olemas ka siis, kui ma vahepeal veidi mujal ringi käisin. Aga siis ma sain oma roosa õhulise plöga, mis maitses täitsa normaalselt. Mitte küll nii hästi kui need magusad mandlid, aga täitsa mõnus ikka. Eile ma seletasin pikalt-laialt oma õelastele, mida 13. reede tähendab. Mõelge, nad ei teadnudki. Ja nii üle tee minev must kass, purunev peegel kui ka redelialune tulid neile üllatusena. Nii ma siis harisingi neid ning vangutasin vahepeal pead, et kus nad küll elanud on. Tallinnas, kõlas vastus. Hansatamist sai kah veidi tehtud, aga siis sai mul raha otsa ja ma tulin koju. :) --- Suhkruvati Suxu

Riskantne tegu, tean. Ja siis ma koristasin ja viskasin ära posu pabereid (bioloogiat ja matat ja inglise keelt ja ajalugu ja muud) ja siis nägi see sahtel täpselt samasugune välja nagu enne, nii et... mõttttttttttttttetttttttttu. Eks ole? Ja kujutage ette, ma julgesin 12 klassis kaks bioloogia kontrolltööd kolmed saada. Jube-jube-jube! Nooh, mis teha, mis teha. Jälle oleks ajamasinat tarvis. Paberid viisin kah sisse. Otsisin natuke aega õiget ruumi ja siis seisin ja vahtisin veel veidi lolli näoga ringi, aga lõpuks sain ikka hakkama. Nad ei võtnudki mu diplomit ära! Jeee!!! Ja ühtki pilti kah ei tahtnud. Jajah, ajad on muutunud. Ja siis ma püüdsin Papule helistada, et küsida "Mäsa teed?", aga mobiiltelefon, millele te helistate on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda . Mis teha, mis teha. Tulin koju. --- suxu

Mnjah. Tegelt ma peaksin nüüd rääkima Rootsi seiklustest, enne kui ma need ära unustan, aga ma pigem teeksin seda siiski isiklikult, näost näkku. Nii et ma räägin siis hoopis Rootsi-eelsetest sündmustest. Näiteks Udu lõpetamisest. Neid "filosoofe" oli seal nii palju, et peahoone saali ma ei saanudki, aga õnneks kanti aktust mujal ka üle, nii et ma jälgisin seda koos Udu ema ja isaga Ülikooli kohvikus. See diplomite jagamise osa oli küll nii pikk, et tagumik suri ära. Aga kõnesid kuulasin meelsasti, eriti neid, mis olid alguses, kui mu tagumik polnud veel surnd. Neile soovis Lehtsaar mõistmist, meile aga selgust. Tekkis kohe huvi, et mida ta kõigile teistele soovis, aga pole neid videosid veel vaadata viitsinud. Aga tegelt olid tal päris korralikud kõned. Ja mul oli Udule hästi kena lillekimp viljapeade, helepunaste roosikeste ja väga nunnude lillhernestega. Sinna minnes sain ma sahmaka kaela, pärast õnneks eriti ei sadanud. Ja Udu vanemad ostsid mulle klaasi veini. :) Ja Udu ...

... on vahepeal juhtunud. Näiteks mu ülikooli lõpuaktus, milleks mul neid kingi vaja oli. Nooh, mis ma sel päevakesel siis ka tegin.. juuksuris käisin. Päris lahe oli, nagu need tädikesed filmides, kes, roosad rullid ja võrk peas, istuvad nende mürisevate õhupuhurite all. Nooh, mul oli kah samamoodi, nii roosad rullid kui ka võrk olemas. Isa ütles soengu kohta, et nagu Louis XIV, aga seda ta ei teadnud, kas see on kompliment või mitte. Igatahes siis ma läksin kella poole kolmeks Liivi allkirja andma. Taksoga. Andsin siis allkirja ära ja jalutasin ülikooli peahoone poole. Kui ma kohale jõudsin, siis olid veel mõned arstid seal, kellel aktus kell 12 oli alanud. Nooh, eks ma siis istusin ja ootasin, vahepeal käisin tic-taci ostmas. Ja ühe ajakirja ostsin kah, et igav poleks. Lugesin siis seda kuni Geete ka kohale ilmus. Teda ma nägin juuksuris kah. Rääkisime veidi. Igatahes need toredad-toredad kingad suutsin ikka mu kannad veriseks hõõruda. Ma palusin empsil siis varem tulla ja plaastrit...

Okei, see on nüüd see koht, kus kõik saavad avaldada oma pahameelt ja pettumust kingade ja kingapoodide üle. Kõik teised (hale)naljakad kingalood on samuti teretulnud. Aga point on seekord siis selles, et käisin täna kingi shoppamas. Seal Pläskus, Walkingis. Esmamulje oli küll, et jessas, ma pole kunagi varem veel nii palju kingi koos näinud - terve suur saal kingi täis. Jah, tõsi ta on, see oli siis esimene kord, kui ma seal Walkingis käisin, varem pole vajadust tekkinud. Aga nüüd tekkis ja läksin ja nägin... ja alguses võttis küll silme eest kirjuks. Tiirutasin siis poes ringi, vaatasin, mis silma hakkab. Päris mitmed kingad tundusid igati sobivad ja maailm oli üks kaunis paik. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi ehk ma hakkasin neid kingi jalga proovima. Nujah. Kui oli õiget värvi, siis polnud õiget suurust. Vaatasin just, ilusad mustad kingad - 36, 37, 38, 38 ja alumistel riiulitel tumesinised kingad. Ma ei taha tumesiniseid kingi!!! No ja kui oli numbrit, siis polnud värvi. Valg...

Kellel on täna muuseas sünnipäev. Kõik õnnesoovid teretulnud. Lisaks sellele on Suxul ka hää tuju. Ja siis ta kuulab parajasti selle aasta Eurolaule, sest ta sai selle CD sünnaks, kaasaskantaval CD-mängijal, mille ta kah juhuslikult sünnaks sai. Või, noh, kumbki kink polnud eriti juhuslik, kuna Suxu ise avaldas need mõlemad soovid. Ja nüüd on tal sünna, ta kuulab muusikat ja on muidu täiesti heas tujus. Muide, sel möödunud reedel kukkus talt asteroid südamelt, sest ta sai oma lõputöö kaitsmise A. Ja selle üle on ta küll üdini õnnelik. Jepp. Ja sellega seoses mäletab ta üht oma uusaasta lubadust, milleks oli iga päev, kus tal loenguid pole, pühendada 5 tundi lõputöö tegemisele. Suxu naerab selle üle. Eks vist lubadused olegi selleks, et neid murda, kuigi Suxu oskab neid hoida kah. Aga kuna selle lubaduse andis Suxu Suxule, siis Suxu leidis, et ta ei ole väga pahane, kui Suxu selle murrab, ja siis Suxu murdiski, sest Suxu lubas mitte pahandada. Jepp, täpselt nii. Ja täna... vabandust, ei...

Ma olen suurema osa oma elust mõelnud, et eksootika võrdub enam-vähem lõunamaaga. Tõsi küll, lõpuks olen ma aru saanud, et päris nii see pole, aga siiski tundub imelik, kui öeldakse, et Island on eksootiline. Mida ta muidugi ka on. Isegi tahaks kunagi minna. Täna ma koristasin. Kõigepealt kappi. Siis tuba. Siis teist tuba. Ja vahepeal leidsin, et mul on koristamisallergia. Tegelikult on muidugi võimalik ka, et mul on tavaline, labane tolmuallergia või miskit sellist. Aga äkki hoopis sokiallergia? Ma nimelt avastasin, et mul on kolm kotti sokke. Kallasin need kõik siis põrandale ja tulemus oli täitsa korralik sokihunnik. Sorteerisin nad värvi järgi kahte kotti - heledad ja tumedad. Iga kord kui ma kappi koristan, on pärast seda seal nii palju ruumi, et kohe nagu ei usukski. Homme tuleb süüa. Ülehomme kah. Ning üle-ülehomme samuti. Seepärast ma siis täna eriti ei söönud, ainult jõin kõvasti. Kapis on meil päris palju tühje pudeleid, kunagi tuleb need ära viia. Aga see vaarikavesi on hää....

Ma rahunesin maha. Mnjah.

ma pean lõputööd kirjutama. ma ei oska lõputööd kirjutada. mul pole kogemusi. ma ei oska. ma olen loll. ma pean essee kirjutama. ma ei oska. mul tuleb eksam. mul tuleb arvestus. ma ei oska. mul tuleb eksam. mul tuleb eksam. ma pean lõputööd kirjutama. ma ei oska. ma olen loll. ma lähen hulluks. mul tuleb Itaalia keele arvestus. ma ei oska. ma ei oska. ma ei oska. ma lähen hullux! Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh!!!!!

Heia, suxu siin, seekord siis hametlikult aige. Või noh, tegelt juba terveks saamas, sest ma ei tunne ennast enam nagu räbal ja pea ei ole enam kah nii raske, et paneb imestama, miks gravitatsioon ei tööta ja ma veel ikka jalgel püsin. Nojah, enamasti ei püsinudki, vajusin kuskile ja sinna ka jäin. Isegi MacGyverit vaatasin. Ja timukat kah enam ei himusta, sest see jubin (ehk siis mu pea) on nüüd valutamise kah lõpetanud, ja see teine jubin (suu) on õppust võtnud ja sama teinud. Aga miski imelik tunne on ikka sees, et kuidagi imelik tundub. Nojah, juba see on imelik, et ma siin kirjutan, eksole, sest keegi niikuinii ei loe. MA OLEN UNUSTATUD!!! The Forgotten Suxu! Hmm, eksole. Igatahes hommikul ehk kui ma ärkasin ehk siis kell viis õhtul oli palavikku 37 koma 1 koma 5. Präägu on arvatavasti rohkem. Okei, ma ei viitsi enam kirjutada. Tšauki! -¤-¤- The Forgotten Suxu

Ma muutsin oma blogi siniseks, nagu te ka näete. Mulle meeldib sinine värv, teate. See on lausa mu lemmikvärv ja puha. Ega ma nüüd täpselt ei teagi, miks ta mulle nii väga meeldib, aga eks samal põhjusel, miks mulle ka teised asjad meeldivad, ehk nad lihtsalt meeldivad. Ega mul teiste värvide vastu kah miskit pole - roheline on ilus ja punane ka ja lilla ja isegi roosa. Mul on praegu roosa kampsun seljas, muide. Ja see meeldib mulle. Mul sai tee otsa. Köögis on seda veel, aga ma ei viitsi tooma minna. Kuigi mul varbad külmetavad. Ma paneks jalga ilusad villased pehmed soojad sinised sokid, aga ma ei tea kus nad on! Wääääää! Ma nägin hiljuti unes, et mind ajas lõvi taga. Toomemäel. Või tegelt, noh, päris ei ajanud, lihtsalt jalutas mööda, aga ma ise põgenesin mingi kolme mehe eest, kellest üks oli käeraudades ja kaks head, ja vähemalt üks neist headest oli pärit Washingtonist. Linnast, mitte osariigist. Marvan. Igatahes ma siis jooksin nende eest ära ja juhtusin kohe kaks korda selle ra...

Mida enam sajab lund, tidili-pomm, seda enam ajab lund, tidili-pomm, kuuse alla hange... Lund sajab!!!!! Whiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :D :D :D

Nii. Aga nüüd saate ultimaatumi. Te kas loete JA kommenteerite mu blogi või ma kustutan ta üleüldse ära. Vat nii - nice and simple. Aga põhimõtteliselt on mul nüüd eksamid. Ja nad ei lähe nii brilliantselt kui varem, nii et ma parem ei rääkiks neist. Tegelt ma parem ei räägiks üldse, või noh, kirjutaks, sest mis mõtet sellel on, kui keegi ei loe. Vat nõnda. Ma nägin öösel unes, et ma jooksin eksamile. Koos Heleriga. Hmm... --- Suxu

Seep see ongi. Seep, noh. Ja lisaks sellele veel põhjus, miks kõik mu päevikud ja blogid lõpuks ikka aia taha lähevad. Või pigem küll sahtlipõhja. Nii, mõtleme ja tuletame siis meelde, mis vahepeal kah toimunud on. Nii, mingil hetkel oli mul pimesooleoperatsioon. See oli üsna lõbus. Või siis ka mitte. Aga palju parem kui eelmine operatsioon, enne mida ma sattusin tõsisesse paanikasse, nutsin ja karjusin ja kisasin ja ajasin ema endast täielikult välja (see oli umbes nii 4 aastat tagasi). Aga seekord ma lihtsalt istusin voodil rätsepaistmes, lasin ennast vajadusel tsurkida, lasin kahel grupil arstitudengitel oma kõhtu imetleda, kuulasin/vaatasin mis ümberringi toimus, ja kui arst tuli lõpuks ütlema, et tuleb ikka operatsioon teha, siis ma naeratasin ja ütlesin rõõmsameelselt "Jah". Siis mind vahepeal sõidutati tooliga teise kohta, seal ma veidi magasin, sest muud eriti polnud teha ja tuli oodata, siis lõpuks teatati, et saab operatsioonile, siis ma peaaegu kilkasin, et "J...

Nii. Räägime nüüd sellest nädalast, sest eelmist ma eriti hästi enam ei mäleta. Esmaspäeval sain ma Tehisintellekti töö kätte, ja siis läks mul tuju hääks. Üheksa punkti kümnest pole just halb tulemus, eriti kui see töö oli ikka selline, et pärast seda ma pool tundi jõllitasin kõikidele inimestele vihaselt otsa. Ma arvasin, et mul esimene ülesanne läks aia taha, aga õppejõud arvas vist teisiti... Siis ma käisin Erikuga lõunal, ja arutasin, mida tähendab sõna 'agnostik'. Tal oli tegelikult õigus, ma pean tunnistama, kuigi ma tol hetkel vaidlesin küll täies mahus vastu. Vaielda ma oskan. Siis tulid Graafid, kus ma imepäraselt olin üleval, kuulasin, sain aru, ja isegi vastsin ühele õppejõu küssale. Õppejõud jõi teed, ja reklaamis meile, kui kasulik on minna ATIsse (Arvutiteaduse Instituuti) tööle, sest pärast paari aastat saab tasuta teekruusi. Alguses oli ta jah selle teekruusiga eriti rahul, aga pärast nurises küll, et tee sai 15 minutit enne loengu lõppu otsa. Siis tuli Itaalia...

Mul oli isegi miskit öelda. Aga siis ma unustasin selle ära. Ja nüüd ei tule enam meelde. Igatahes, räägin siis niisama. Täna ma Tehisintellektis püüdsin elu eest kuulata. Sest ma tõsiselt kaalun (köögikaaluga, see, mille peale ma tavaliselt šokolaade viskan) bakalaureusetöö tegemist selles valdkonnas, ja siis oleks nagu ilus kuulata kah. Ahhaa! Meelde tuli. Ma käisin reedel mütsi ostmas. Kindaid kah, aga põhiliselt mütsi, sest mingid (kuigi mitte eriti vaimustavad) kindad mul olid olemas, müts aga kodus, ja väljas puhus *külm* tuul. Siis ma läksingi mütsi ostma, ja ostsingi mütsi. Ja kindad. Ja siis teise mütsi veel. Hästi nunnud. :) Ja Tehisintellektis ma kuulasingi. Väljaarvatud see miski 5 minti, kus õppejõud seletas miskit, millest ma olin juba ammu aru saanud, ning ma end jälle tõenäosusteooria ülesannetele pühendasin. Ja siis veidi aega arutlesin mõttes, et kas osta koju veini, šampust, või koorelikööri. Ostsin veini. Valget. Prantsusmaa oma. Hää oli. Veidi magus, aga ikkagi hää...

Te kõik ju teate seda lugu, kuidas saavad kokku üks issi-amööb ja üks emme-amööb. See lugu ei puutu küll siia, suudlevaid amööbe aga sai joonistatud eelmisel neljapäeval. Siis oli vahepeal veel eelmine reede, mis oli ka lausa kolmeteistkümnes, kuid midagi erakorraliselt halba ega erakorraliselt head ega erakorraliselt tavalist seal küll ei juhtunud. Päev nagu päev ikka. Õnneks reede. Siis tuli laupäev ja MHG 100 ball. Või noh, rohkem peoõhtu. Mis oli tore, rahvarohke, külmetava Udu, valusate jalgade, mõningate tuttavate nägude, hää kalli veini, ja pidevalt karjumist nõudva 'MIDA!!!'dega. Päris lahe oli, hea, et ikka läksin. (Ja peale pidu sai Papu pool pelmeene söödud. Hääd pelmeenid olid. Hapukoorega, ja puha). Siis tuli esmaspäev, seal sai linnukest joonistatud. Ja Tehisintellekti kontrolltöö oli kah, peale mida ma püüdsin terve tee alla linna mitte kõiki vastutulevaid inimesi vihasalt põrnitseda. Eile toimus siis viimaks ometi üritus nimega 'Code name - Teeme Oravale Kam...