Epistole

Mida enam sajab lund, tidili-pomm, seda enam ajab lund, tidili-pomm, kuuse alla hange... Lund sajab!!!!! Whiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :D :D :D

Nii. Aga nüüd saate ultimaatumi. Te kas loete JA kommenteerite mu blogi või ma kustutan ta üleüldse ära. Vat nii - nice and simple. Aga põhimõtteliselt on mul nüüd eksamid. Ja nad ei lähe nii brilliantselt kui varem, nii et ma parem ei rääkiks neist. Tegelt ma parem ei räägiks üldse, või noh, kirjutaks, sest mis mõtet sellel on, kui keegi ei loe. Vat nõnda. Ma nägin öösel unes, et ma jooksin eksamile. Koos Heleriga. Hmm... --- Suxu

Seep see ongi. Seep, noh. Ja lisaks sellele veel põhjus, miks kõik mu päevikud ja blogid lõpuks ikka aia taha lähevad. Või pigem küll sahtlipõhja. Nii, mõtleme ja tuletame siis meelde, mis vahepeal kah toimunud on. Nii, mingil hetkel oli mul pimesooleoperatsioon. See oli üsna lõbus. Või siis ka mitte. Aga palju parem kui eelmine operatsioon, enne mida ma sattusin tõsisesse paanikasse, nutsin ja karjusin ja kisasin ja ajasin ema endast täielikult välja (see oli umbes nii 4 aastat tagasi). Aga seekord ma lihtsalt istusin voodil rätsepaistmes, lasin ennast vajadusel tsurkida, lasin kahel grupil arstitudengitel oma kõhtu imetleda, kuulasin/vaatasin mis ümberringi toimus, ja kui arst tuli lõpuks ütlema, et tuleb ikka operatsioon teha, siis ma naeratasin ja ütlesin rõõmsameelselt "Jah". Siis mind vahepeal sõidutati tooliga teise kohta, seal ma veidi magasin, sest muud eriti polnud teha ja tuli oodata, siis lõpuks teatati, et saab operatsioonile, siis ma peaaegu kilkasin, et "J...

Nii. Räägime nüüd sellest nädalast, sest eelmist ma eriti hästi enam ei mäleta. Esmaspäeval sain ma Tehisintellekti töö kätte, ja siis läks mul tuju hääks. Üheksa punkti kümnest pole just halb tulemus, eriti kui see töö oli ikka selline, et pärast seda ma pool tundi jõllitasin kõikidele inimestele vihaselt otsa. Ma arvasin, et mul esimene ülesanne läks aia taha, aga õppejõud arvas vist teisiti... Siis ma käisin Erikuga lõunal, ja arutasin, mida tähendab sõna 'agnostik'. Tal oli tegelikult õigus, ma pean tunnistama, kuigi ma tol hetkel vaidlesin küll täies mahus vastu. Vaielda ma oskan. Siis tulid Graafid, kus ma imepäraselt olin üleval, kuulasin, sain aru, ja isegi vastsin ühele õppejõu küssale. Õppejõud jõi teed, ja reklaamis meile, kui kasulik on minna ATIsse (Arvutiteaduse Instituuti) tööle, sest pärast paari aastat saab tasuta teekruusi. Alguses oli ta jah selle teekruusiga eriti rahul, aga pärast nurises küll, et tee sai 15 minutit enne loengu lõppu otsa. Siis tuli Itaalia...

Mul oli isegi miskit öelda. Aga siis ma unustasin selle ära. Ja nüüd ei tule enam meelde. Igatahes, räägin siis niisama. Täna ma Tehisintellektis püüdsin elu eest kuulata. Sest ma tõsiselt kaalun (köögikaaluga, see, mille peale ma tavaliselt šokolaade viskan) bakalaureusetöö tegemist selles valdkonnas, ja siis oleks nagu ilus kuulata kah. Ahhaa! Meelde tuli. Ma käisin reedel mütsi ostmas. Kindaid kah, aga põhiliselt mütsi, sest mingid (kuigi mitte eriti vaimustavad) kindad mul olid olemas, müts aga kodus, ja väljas puhus *külm* tuul. Siis ma läksingi mütsi ostma, ja ostsingi mütsi. Ja kindad. Ja siis teise mütsi veel. Hästi nunnud. :) Ja Tehisintellektis ma kuulasingi. Väljaarvatud see miski 5 minti, kus õppejõud seletas miskit, millest ma olin juba ammu aru saanud, ning ma end jälle tõenäosusteooria ülesannetele pühendasin. Ja siis veidi aega arutlesin mõttes, et kas osta koju veini, šampust, või koorelikööri. Ostsin veini. Valget. Prantsusmaa oma. Hää oli. Veidi magus, aga ikkagi hää...

Te kõik ju teate seda lugu, kuidas saavad kokku üks issi-amööb ja üks emme-amööb. See lugu ei puutu küll siia, suudlevaid amööbe aga sai joonistatud eelmisel neljapäeval. Siis oli vahepeal veel eelmine reede, mis oli ka lausa kolmeteistkümnes, kuid midagi erakorraliselt halba ega erakorraliselt head ega erakorraliselt tavalist seal küll ei juhtunud. Päev nagu päev ikka. Õnneks reede. Siis tuli laupäev ja MHG 100 ball. Või noh, rohkem peoõhtu. Mis oli tore, rahvarohke, külmetava Udu, valusate jalgade, mõningate tuttavate nägude, hää kalli veini, ja pidevalt karjumist nõudva 'MIDA!!!'dega. Päris lahe oli, hea, et ikka läksin. (Ja peale pidu sai Papu pool pelmeene söödud. Hääd pelmeenid olid. Hapukoorega, ja puha). Siis tuli esmaspäev, seal sai linnukest joonistatud. Ja Tehisintellekti kontrolltöö oli kah, peale mida ma püüdsin terve tee alla linna mitte kõiki vastutulevaid inimesi vihasalt põrnitseda. Eile toimus siis viimaks ometi üritus nimega 'Code name - Teeme Oravale Kam...

Jah, nii see on. Kellelegi (ja ka teistele) ei soovitaks küll, ei soojalt ega külmalt. Valus onju! Ja selg on kah kange. Nõmedix. Kurjad surnud sulid tulid suvehommikul, Kui kustus lõkketuli ja läbi oli uni. Kruvi vurinal tundsid nad huvi, Kuhu jäi tuvi lunitud lumi, Kuid neil haige oli turi Ja siis paisus puri! Mäletate seda laulu (ja siin ma teietan Paput, sest teised ei tohiks sellest küll kuulnud ollalla)? Aga asja point oli igatahes (marvan) üks igav füssa tund. :) Ma kunagi tulevikus kirjutan pikemalt, hetkel ei viitzi. --- Kange Suxu

Tehisintellektis ma täna ei käinud - eile õhtul oli väike palavik ja nina oli kah valus. Hommikul enam palavikku polnud, ning ninal on kah parem. Itaalia keelde ma ikka läksin, mis sest, et sel ajal sadas Kariibi mere orkaani. Jepp, kõik see äike ja vihm, see on lihtsalt üks Kariibi mere orkaan. Aga Itaalia keeles oli tore, sain kontrolltöö kätte, seal vaid kolm pisikest viga. Ja siis näidati meile filmi veinivaatidest, ja veinist, ja üldse Itaaliast. Ja ma tahtsin sinna tagasi. Siis sai Itaalia keel läbi, õues oli pime-pime, tibutas ikka veel, ja ma tulin koju. Istusin siis vahepeal kümme sekundit porilombis ja mõtisklesin ebamääraselt elulistel ja filosoofilistel teemadel. Tegelt ma leidsin, et kõnniteel (aka porilombis aka mudaaugus) käimine ei olnudki nii hea mõte. Siis ma läksin tagasi sõiduteele ja ei saanudki alla aetud. Ja siis ma mõtlesin, et ajaks vanemaid veidi sabinasse ja ostaks veini. Viimane kord kui ma seda tegin, olid nad kindlad, et ma olen juba pooleldi alkohoolik. A...

Kas te Teismelisi MutantNinjakilpkonni vaatasite? Vat seal oli üks tegelane, kelle nimi oli Räbal. Ta oli paha. Ja teda kiusati sellega, et kutsuti teda kaltsuks või nõudepesulapiks. Talle ei meeldinud see. Ta alati karjus selle peale, et ta nimi on RÄBAL. Ja siis Teismelised MutantNinjakilpkonnad vastasid, et vahet ju pole. Räbal jälle leidis, et on küll. Igatahes, Suxu on nüüd Räbal. Ta võib kalts või nõudepesulapp kah olla, aga räbal on parem, siis ei pea vähemalt nõusid pesema. Kas te teate kui kohutav on loengus olla kui sul nina pidevalt tilgub? Ja loeng loenguks, aga praksis? Kus sa pead kogu aeg midagi tegema ehk rääkima, ja siis sul nina tilgub KOGU AEG, ja siis sul saavad korraga taskurätikud kah otsa! Samas jälle, rääkida veel saab, aga õhulõhede pikkuse mõõtmine ja külmutatud ferret ite lõikumine oleks vist hoopis raskem. Tegelt oli mul terve päev lausa FANTASTILINE. Öö kah. Sest on ju NII mõnus magada, kui sul kõik hambad suus valutavad! Ja siis tuli hommik. Esimene loeng,...

Urni topiti kümme oravat - 5 punast ja 5 valget. Ilma tagasi panemata võeti urnist 6 oravat, mis olid kõik valged. Mis värvi on seitsmendana urnist võetav orav? Õigesti vastanud saavad küpsist. Eile ma sõin. Suure porstu singi-juustusalatit Itaalia Köögis, nii suure, et õhtusöök sisse ei mahtunud. Aga hea oli. Ja siis ma otsin kolm apelsini. Ja sellega seoses räägin ma teile loo kolmest apelsinist. Suxu ostis kolm apelsini. Siis sõi ta ühe ära. Nüüd on alles kaks apelsini. ÜLIkoolis läheb ikka nii nagu läheb, kolmapäevane l'italiano kontrolltöö läks hästi, muidu läheb kah normaalselt. Ja mul ei toimu mitte kui midagi sellist, millest rääkida annaks. Millest ma siis räägin... eee... hmm... aaa! Ma nägin ükspäev unes, et ma sõitsin bussis. Kõigil inimestel seal bussis oli tort näpus, ja need tordid olid kõik kas punased või kollased. Aga minu tort oli roheline. Aga siis ma nägin Leelot, ja tema tort oli sinine. Ja väga nunnu sinine, nii et ma siis kohe ütlesingi talle, et oh kui ilus...

Reedel oli mul hea tuju - ma pole küll päris kindel miks, aga oli. Juba ÜLIkoolis oli hea tuju. Ja pärast läksin ma endale sokke ostma. Ostsin ühe hästi nunnut värvi kampsuni, ühe laheda salli, öösärgi, ja isegi sokid kah. Ma pole kunagi selline eriline šoppaja tüüp olnud, aga nüüd ma hakkan tasapisi aru saama, kui lõbus võib olla niimoodi poodi minna, vaadata, mis sulle meeldib, ja see siis ära osta. Sokid on triibulised. Laupäeval tegelesin ma usinalt prokrastineerimisega. Ja olin rahul valimiste tulemustega. Pühapäeval ma enam nii usinalt prokrastineerida ei saanud, sest kunagi ammu-ammu (ehk kevadel) ma lubasin endale, et ma ei jäta enam kunagi asju viimasele minutile. Seda ma lubasin vist tol hetkel, kui ma mööda koridori ringi jooksin, käsi pea kohal raputasin ja karjusin. Nii et pühapäeval ma tegin siis seda, mille tähtaeg mul eile õhtul oli, väsitasin end vaimselt üsna välja, leidsin, et mulle ei meeldi GUI (ja need nupud, kellele ma ütlen, et mingi sinna ja olge nii suured, ag...

Ja täna hommikul, kui ma ilusti kella kaheksa viieteistkümneks Tõenäosusteooria loengusse kohale läksin, siis see, mida polnud, oli nimelt õppejõud. 8.15 - ple. 8.20 - ple. 8.25 - ple. Ilma õppejõuta on muuseas üsna keeruline loengut pidada. 8.30 - ple. 8.35 - ple. 8.40 - ple. 8.45 ilmus lõpuks välja. Vabandas end sellega, et ta asendab, kuna meie õppejõud on konverentsil, ja tal jäi see lihtsalt kahe silma vahele. Nooh, aga suutsin ikka ära oodata, ja siis me asusimegi lõbusalt tõenäosuse omadusi tõestama. Oli jah üsna lõbus. Tõestasime näiteks, et võimatu sündmuse tõenäosus on null. Tõenäosusteooriast veel nii palju, et koduseid ülesandeid tehes (tähtaeg on homme, aga mul on tehtud kah), ma arvutasin ühte pindala, ja sain selleks -7 2/3. Ja siis ma vahtisin seda veidike, püüdsin ette kujutada negatiivse pindalaga kujundit, ning lõpuks leidsin, et kahemuutuja funktsiooni ei integreerita päris nii nagu ühe muutuja oma. Aga seda te teate vist isegi. ;) Siis tuli Graafide prax. Seal ma s...

Nii, pole ammu kirjutanud. Täna ma isegi tegin midagi. Lausa õppisin. Teisendasin kümnendsüsteemist kahendsüsteemi, ja sealt kuuteistkümnendsüsteemi, ja siis tagasi. Eh, üsna väsitav oli. Kuigi sellega meenub mul üks lahe tsikaat: Maailmas on 10 tüüpi inimesi - need, kes oskavad binaarsüsteemi, ja need, kes ei oska. :) Igatahes, eilsel päeval polnud ka suurt viga. Oli Tehisintellekt, kus ma kuulasin, kirjutasin, ja sain lisaks veel aru kah. Ning haigutasin terve tunni. Siis oli auk, aga Papul oli kah auk, ja me käisime söömas, ja ma sõin liiga palju. See sidruni-ingverikook oli hää küll, aga üsna rammus. Siis tulid Graafid, ja seal ma sain kah üllataval kombel enam-vähem aru, ja ei haigutanud enam nii palju. Ja Itaalia keeles ma isegi ei haigutanud ega jäänud ka magama, sest seal pidi rääkima, ja ma ei räägi magades. Marvan. Seal oli tore. :) Ja nüüd ongi täna. Täna, homme, ülehomme Painab mind üks mõte Ja see mõte painab mind Täna, homme, ülehomme Miks küll ei painanud see mõte mind e...

Külmetasid jah. Mis polnud sugugi tore. Ma isiklikult süüdistan tuult. Oh, ema-isa kutsusid mind mingit nõmedat filmi vaatama. Algus ei olnudki väga hull, siis kui kaks (rikast) vaest ameeriklast Londonisse lendasid, seal esimesse ettejuhtuvasse pubisse tormasid ja saalitäie vihaste ManU fännide kätte sattusid. Aga hiljem läks jamaks. Oh-jah. Ma pole nii ammu ühtegi normaalset filmi näinud. ÜLIkoolis oli tore. Kõigepealt oli Tõenäosusteooria prax. See oli tore. Me arvutasime tõenäosusi. Näiteks kui tõenäoline on, et ühikruudust suvaliselt valitud punkt on ülalpool joont y=xruudus. Ma kohe tegin ilusti määratud integraali 0-st 1-ni y-st. Ja siis ma võtsin tuletise. Ja sain joonealuse pindala 2 korda suurema kui kogu ühikruudu pindala. Ja otsustasin, et midagi on VÄGA valesti. Ja siis hiljem leidsin, et integraal ei ole sama mis tuletis. :P Andmeturbe prax oli kah ok, kuigi just see arvuti, mille taga mina istusin, otsustas, et isegi siis kui ma olin oma esinaabrilt küsinud, mis kaabli m...

Ma mõtlesin, et äkki kui panen oma sissekandele huvitava pealkirja, siis Udu ja Orav kah kommenteerivad. Kuigi noh, kui tõenäoline see on? 50%? Ma peaks nagu teadma, just täna oli Tõenäosusteooria loeng. Kell 8.15. Ja ma ei jäänudki loengus magama, ja isegi konspekteerisin ja kuulasin ja sain aru ja puha. Päris lahe oli. Aga seda küsimust me jah ei lahanud, et kui suxu paneb oma sissekandele huvitava pealkirja, siis kui suur on tõenäosus, et Udu seda kommenteerib. Või Orav. Papu puhul on asi lihtne - 100%. Või isegi 107%. Või mis sina arvad, Papu? Igatahes, hommikul oli siis tõenäosusteooria, mis oli huvitav ja kus ma ei jäänudki magama. Siis tuli Graafide prax. See oli kah üsna normaalne. Ma küll natuke pabistasin, sest praxides on tunnikontrollid eelmises praxis võetud materjali peale, millest moodustub eksamihinne, ja mina, vaeseke, eelmise praxi ajal palavikustasin kodus, nii et jah... aga kui ma olin kümme minti seda ülesannet vahtinud, siis ma äkki leidsin (koos õpiku abiga), et ...

See poiss, kes täna Itaalia keeles minu kõrval istus ja kellega ma rääksin, õpib kunstiajalugu. Nii. Eile ma jälle ei kirjutanud. Ja kui ma ei kirjuta, siis põhjus võib olla: a) Ma ei tee päeva jooksul mitte kui miskit huvitavat b) Mul on kiire päev c) Ma unustan lihtsalt ära Tavaliselt on põhjus kas a) + c) või b) + c), sest kui ma mitte miskit huvitavat päeva jooksul ei tee, siis ma suudan miskit mõttetut jama ikka kokku kirjutada. Näiteks täna ei teinud ma kah miskit eriti huvitavat, aga kirjutan ikka. Tead, ma võin teile numbreid lugeda. Zero, uno, due, tre, quattro, cinque, sei, sette, otto, nove, dieci, undici, dodici, tredici, quattordici, quindici, sedici, diciassette, diciotto, diciannove, venti. Rohkem ei viitsi hetkel. Oskan küll. :) Ma loodan, et need olid õiged kah, 107% kindel ei ole. Nii. Igatahes, äkki ma lähen ja õpin nüüd. Graafe näiteks. Seda, kuidas teha kindlaks, kas kaks graafi on isomorfsed - tuleb lihtsalt ühe tippudest kinni võtta ja sikutada ja püüda sellest t...

Kui hommikul õues kümme kraadi sooja ja udu (mitte Udu; kuigi ta väitis küll, et möödus täna minu majast) oli, siis ma mõtlesin, et kes iganes väitis, et see nädal läheb soojaks, sellel on küll väga vastupidine arusaam mõistest 'soe'. Aga näed, läkski ilusaks - päike tuli välja ja Papu viis vihmavarjugi koju. Isegi soojaks läks ja puha. Igatahes täna oligi palju lõbusam päev kui eile, täpselt nagu ma lubasin. Kõigepealt oli Tehisintellekt. Seal meile räägiti, et mõned inimesed on pessimistid ja ei usu, et tehisintellekti loomine võimalik on, ja teised optimistid, kes usuvad küll. Nooh, selles mõttes olen ma küll pessimist. (Ei tea kas ma mingis mõttes optimist kah olen?) Vähemalt ei ole ma negatiivne. (Ja see nali oleks palju parem olnud, kui ma seda lõunaajal Papule juba rääkinud poleks.) Ja siis me vaatasime videoklippi robotitest, kes tantsisid. Lehvikutega. Siis tuli auk, ja me läksime Papuga lõunat sööma. See oli kah tore, sai süüa näiteks. Ja rääkida. Ja vaikida. Ja näost...

Kunagi sai pühapäeva õhtu puhul šokolaadi söödud. Aga nüüd vist mitte, sest meil pole šokolaadi. Tahaks küll. Igatahes, oli mul näed selline tore kavatsus siia iga päev vähemalt midagigi kirjutada. Aga eile.. tegelt ma lihtsalt unustasin ära. Mingil hetkel oli veel meeles, aga siis polnud suurt midagi öelda, ning hiljem, kui tegelt ikka veel suurt midagi öelda polnud, oli juba ära ununenud. Aga sellised need nädalavahetused mul on - ma ei tee mitte miskit märkimisväärset. Teate, ma leidsin oma lilla pliiatsi üles. Tegelikult ema leidis. Ja siis roosa ja helesinise pliiatsi kah, ja veel mõned. Ma olin andnud need lastele joonistamiseks, aga tegelt mul on endal kah pliiatseid vaja. Nüüd ma saan näiteks Tupsut värvida. (Kui ei tea, ära parem oma terve mõistuse huvides küsi.) Aga... muud polegi tegelt nagu öelda. Oodake homseni, siis vast miskit põnevat ikka juhtub. Aga kommenteerige ikka. Sest... miks mitte? (Ja ma võin teile kunagi selle eest küpsist anda..) --- Suxu tahab šokolaadi

Oh, täna on selline ilus-ilus päikeseline päev. Ja ülikool sai kah selleks nädalaks otsa, ning isegi tõbi tundub järele andvat. Nii et la vita bella. Igatahes, see üks asi täna oli mul tõenäosusteooria praks. See oli.. üsna igav. Ma oskasin enam-vähem kõike. Hmm.. kas teile tundub kah, et ma olen kuidagi.. huvitav, mis sõna siin kasutama peaks? 'Imelik' sobiks näiteks väga hästi, aga ma tahtsin hoopis miskit muud väita. Uhke? Kõrk? Üleolev? Endast liiga heal arvamusel? See pole minu süü, et mulle matemaatika meeldib, ja et ma seda oskan! Pealegi, ega ma päris kõike ikka ei oska kah. Ausalt! Igatahes, mul on nüüd uus parasiitsõna. Kümme punkti sellele, kes (õigesti) ära arvab. Igatahes, see peaks olema inglisekeelse 'anyway' eestikeelne vaste. Ma arvan. Igatahes, nüüd tuleb nädalavahetus. Veel mitte, aga homme. Siis ma teen midagi. Näiteks õpin itaalia keelt, loen võrgutehnoloogiat, ja otsin kuskilt graafide koduülesanded üles. Ja teen need ära. Ja olen muidu igati korra...

Tegelt ma soovin palju muudki. Näiteks seda, et mul poleks nohu. Ja köha. Ja palavikku. Noh, seda ma tegelt ei tea, kas mul palavik ikka on, aga arvatavasti. Mul lihtsalt kummitab see laul. Mis pole üldse nii õudne, sest see on päris meeldiv laul. Ükskord, näiteks, kummitas mul "Sexbomb", ja ma pidin hulluks minema. Ausalt. Igatahes, täna ma magasin. Kella neljani õhtul. Ja seekord ma polnud isegi öö läbi üleval olnud. Aga magada oli tore. Ma nägin und ka, ja puha. See oli täitsa lõbusalt jabur. Kui ei soovi teada, ärge järgmist lõiku lugege. Suxu unenägu: Kõigepealt oli mõõgavõistlus. Ja mu sõber langes üsna alguses välja, tal löödi nimelt mõõk käest. Ja siis ta tuli minu juurde kurtma, et tema mõõk neati ära, ja sellepärast ta kaotaski. Ja mina, hea loom nagu ma olen (tegelt ta vist meeldis mulle), olin kohe nõus aitama. Igatahes, mingi loits oli, millega sai selle needuse vist maha võtta, või vähemalt kindlaks teha, kas sa on seal. See loits sisaldas kaevuvett ja verd, nin...