Epistole

Ma vilistlaste päeval tegelikult väga ei osalenud, loengutel ja muuseumis ei käinud. Oleks olnud kamp, kellega minna, siis oleks võib-olla isegi läinud. Ema käis koos oma kursakatega, aga mina isegi ei tea täpselt, kes mu kursusel olid. Oleks võinud ju omal ajal rohkem kursakatega läbi käia, aga kuna ma olin mina, siis ma ei teinud seda. Aga õhtul läksin linna küll. Hüppasin ka korraks Kvartalisse sisse, astusin kolm sammu, märkasin ilusat seelikut, proovisin selga ja ostsin ära. Päriselt ka. No võib-olla oli viis sammu ka, aga ikkagi. Tegelikult on see vist ainus viis, kuidas leiab ilusaid riideid. Sest kui ma lähen poodi eesmärgiga osta midagi kindlat, siis ma võin viis poodi läbi käia, aga ikka seda päris õiget asja ei leia. Aga kui ma lihtsalt põikan kuhugi sisse, et vaadata, mida toredat seal on, siis aeg-ajalt seal tõesti ongi midagi toredat.  Seejärel läksime (koos emaga) Ülikooli peahoone ette, kus sai kuulata Jääääre kontserti. Istusime maja ees piirde peal, kuulasime ...

Väga hea supi, kusjuures. Ehk siis kirjutan natuke neist toredatest roogadest, millega ma viimasel ajal hakkama olen saanud.  * tom kha supp - kana, kookospiim, seenekesed ja tomatid pluss spetsiaalne maitseaine segu. Teha oli üpris lihtne ja tulemus oli nämma. Mulle maitses, R-le mitte. Seega pidingi oma supi ise ära sööma, aga mul polnud selle vastu midagi, sest see oli nämma. Hiljem ma sain veel mitu korda sinihallitusjuustuga seenekesi teha, sest mul jäi neid üle.  * ahjuliha - ükspäev jäi poes silma ürdivõi marinaadis liha. Võtsin, pistsin ahju, võtsin välja, pistsin suhu - oli hea. Seega ma tegin seda veel korra. Liha oli suur ja vägev kui ahju läks ning mitte enam eriti suur kui välja tuli, aga hea oli ta küll. Kõrvale tegin friikaid ja salatit. * kotletid - ma miskipärast arvasin, et kotlette on keeruline teha. Ei olnud. Hakkliha, sai, hapukoor, muna kõik kokku, siis sõrmused sõrmest ja sõtkuma. Igal juhul oli seda sõtkuda ja vormida palju lihtsam kui tainast. Ai...

Mu telefon läks eile katki. Kuna ta oli aga juba mõnda aega kleeplindiga parandatud, siis ma olin selleks sündmuseks ette valmistanud ja laenanud oma õelt tema vana telefoni. Õel on nüüd nutikas, aga vana telefon on ka töötav ja korralik ja lisaks ka nunnu. Ma isegi suutsin oma telefoniraamatu kaardile kopeerida ja uude telefoni üle viia.  Huvitaval viisil läks telefon muidu katki. Ma ise eeldasin, et ta läheb ükspäev lihtsalt pooleks. Aga tema oli ilus ja terve ja muidu töötas, ainult et välja ei saanud helistada. Seda ma ei tea, kas sisse sai, ei proovinud. Igatahes, ma siis võtsin sahtlist kohe teise telefoni, tõstsin kaardi ümber ja nüüd on mul jälle töötav telefon.  Keegi võiks mulle ka nutika kinkida. Ise ma seda ei ostaks, sest mulle ei meeldi nutikad. Aga ma tean mitut inimest, kellele on nutikas kingitud ja siis on see neile meeldima hakanud.  Täna pakkus ema mulle veel oma vana telefoni, mis oli ka minu vana telefon - minu esimene telefon, keskkoolis sain ...

Tegin täna tähesaiu ( http://toidutare.ee/kasutajate_retseptid/10B77/ ), neli plaaditäit, nelja eri moosiga: õunamoos, pohlamoos (pohlasalat tegelikult), maasika-toormoos ja mustsõstramoos. Meil on tegelikult üks pannkoogimoos ka, aga seda ei tahtnud lahti teha. Ega ma seda enne ei teadnud, et neil selline nimi on; lihtsalt me olime emaga neid varemalt teinud, isegi vorm oli meil selle jaoks. Mina mäletasin ainult, et midagi tuli lõigata ja voltida, aga kuidas täpselt, seda mitte. R. otsis siis retsepti üles. Pärast ma muuseas avastasin, et tähesaia retsept oli taigna ümbrispaberil kah. Päris head tulid; pohla ja õunaga maitsevad mulle kõige rohkem. Paar päeva tagasi tegin smuutit (banaan, ananass, pirn, viinamarjamahl, jõhvikas). Juba enne mikserdamist oli väga ilus. Jõhvikad sobisid kannuga hästi kokku, mõlemad sellised ilusad läikivpunased. Smuuti tuli täna jõhvikatele roosa. Ma tol hetkel mõtlesin, et imelik, et nii ammu pole enam smuutit teinud, vanasti tegin ju kogu aeg. Aga si...

Taaskord aeg anda mõned lubadused ja teha kokkuvõte eelmise aasta omadest. 2015. aasta lubadused : * ole õnnelik - tehtud; oli muidugi paremaid aegu ja halvemaid aegu, aga kokkuvõttes ikkagi olin igal ajal õnnelik. Selles mõttes, et minu definitsiooni järgi ei ole nii, et üks päev olen õnnelik ja teine päev mitte, vaid õnnelik olemine on sellises laiemas mõistes - ja laiemas mõistes olen ma kogu aeg üsna õnnelik olnud.  * tee vähem draamat - mnjah, ma pole kindel. Vist mitte. Üpris dramaatiline aasta oli. Ma saan enda kaitseks öelda ainult seda, et ma ei olnud ainus, kes draamat tegi. Ja tõenäoliselt oli suurem osa draamast ka suuremate asjade pärast. * otsi ja/või osta endale oma kodu - R. ütles mulle selle lubaduse kohta, et miks seal see "või" vahel on. Ja nagu välja tuli, ei läinudki seda võid vaja. Ehk siis jah, oma kodu on nüüd olemas. Selle aasta Tegu. See läks tõesti väga hästi, ehk siis ma olen oma uue koduga väga rahul.  * käi kuskil saarel või üle mere...

Eelmisel reedel (oli vist) mõtlesin, et teeks ahjupraadi. Olen nüüd oma ahjuga rohkem sõbrunenud ja leidnud, et ta on tore ahi. Seega reedel tulin ma koju ja siis läksime koos poodi ja ostsime muuhulgas ka selle ahjuprae. Ma siis tulin rõõmsalt koju, puhkasin veidi, siis pakkisime asjad lahti ja umbes kella kaheksa paiku hakkasin õhtusööki tegema. Olen harjunud sellega, et viskan miskit pannile või potti ja see on varsti valmis. Loen ma siis ahjuprae pealt, et kuidas valmistada - küpsetage ahjus 1,5 kuni 2 h. Kaks tundi?! Ma saan süüa alles kahe tunni pärast?! Korraks mõtlesin, et jätaks liha teiseks korraks ja teeks miskit muud, aga siis tegin ikkagi liha. Ja küpsetasingi 2 h. Päris hea tuli.  Kusjuures seal juhendis oli veel öeldud, et 15 min enne küpsetamise lõppu tõsta temperatuur 20C kõrgemaks ja pöörata lihal teine külg. Aga liha oli ju küpsetuskarbis kile all (mille sisse ma augud tegin). Kuidas ma seda hakkan pöörama? Seega ma siis ei pööranudki. Alumine pool oli natuke k...

Tegin täna õunakooki. Mitte otseselt advendi pärast, vaid pigem seetõttu, et eile ei jõudnud. Tegin siis biskviiti, sest küpsetuspulbrit/sidrunhapet ei olnud, ainult suhkrut ja jahu ja juhuslikult ka muna, ning ma nagu mäletasin, et kunagi sain ma sellega ka hakkama. Nüüd ma pole enam kindel, et ma õigesti mäletasin.  Loomulikult sattus mul kollane valge hulka, suhkur sattus ka kuidagi valge hulka (sest ma arvasin, et ta käib sinna), mõneks ajaks sattus sinna ka mikser; lõpuks ma igatahes andsin alla, valasin kõik kokku ja mikserdasin segamini. Siis valasin taigna vormi, õunad taignasse ja puistasin suhkrut ja kaneeli õuntele. Siis läks kogu kupatus ahju ja seal ta küpses u. 40 min ja nägi vahepeal täitsa kobe välja.  (E simene kord, muideks, kui ma oma ahju kasutasin. Lihtne oli . Ahju juhendis oli täpselt öeld ud , milline t emperatuur ja funktsioon ja tasand biskviidile panna. )   Hiljem ta loomulikult kukkus kokku (ma arvan, tundus kuidagi selline) ja söömise...

Käisin reedel hambaarsti juures. Ja mitte lihtsalt kontrollis, vaid asja pärast, o li üks auguke. Eelmine kord käisin ma asja pärast hambaarstil 11 aastat tagasi. Ja see oli nii hull (tegelikult see ei olnud hull, aga mina vist natuke olin), et siis ma tegin 7-aastase pausi ja uuesti läksin hambaarsti juurde mai 2011. Tol korral vaadati mu hambad üle ja taheti hullupööra mu tarkusehambad ära võtta. Eks nad tegelikult tegidki haiget ja teevad siiamaani aeg-ajalt, aga juba paljas mõte nende ära opereerimisest on hullem kui see, et ma pean vahepeal ühe suupoolega sööma. Tol 2011 kevadel olin ma igal juhul nördinud, et ühtegi auku ei olnudki, ja siis jäi jälle neli aastat vahele.  Tänavu ma käisin siis eelmine kuu kontrollis ja arst oli palju toredam ja põhjalikum kui viimati. Tegelikult oli täiesti juhus, et ma selle arsti sain, sest see arst, kelle juurde ma aja sain, oli tol päeval haige. Igatahes, siis ta juba torkis mu hambaid põhjalikult ja õde pani kõik ilusti kirja ja puha....

Tegin täna leivasuppi. Eelmisel pühapäeval soolaleivaks saadud leib oli vahepeal kivikõvastunud - kas paberkott ei kaitse leiba selle eest? - nii et mul ei jäänud muud üle, kui see ära keeta supiks. Lisaks panin ka 2 õuna, kaneeli ja rosinad. Vett ja suhkrut ka. Serveerisin vahustamata vahukoorega - millest tekkis huvitav arutelu R-ga, et kas vahukoort, mis pole vahustatud, tohib vahukooreks nimetada? Ehk peaks see olema hoopis vahuta koor, seda ega ta ei vahutanud küll.  Igatahes, supp tuli päris hea, mis oli üllatav - kuna mina olin ju see, kes selle valmis tegi. Ma kartsin küll, et tuleb mingi võeh plöga, aga tegelikult tuli täitsa söödav plöga. :) Retsept kah, kui kedagi huvitab: http://www.nami-nami.ee/retsept/8984/maitsev_leivasupp_ountega Üritasime täna ka kahte tuppa lampe valida, aga miskipärast meie arvamused ei tahtnud kuidagi ühtida. Mulle ei meeldinud R. valitud lambid ja temale ei meeldinud minu valitud. Lõpuks leidsime ühe sellise (magamistuppa), millega R. kah...

Oleme nüüd umbes-täpselt kuu aega uues kodus elanud. Hakkame sellega vaikselt juba harjuma. Kaks tuba on nüüd põhimõtteliselt paigas, magamistoast on veel riidekapid puudu ja muusika/külaliste tuba on jätkuvalt kaste täis, kuigi osad neid on tühjad, sest aeg-ajalt võtame mõne kasti ette ja pakime selle lahti. Ma pole veel siiani üles leidnud üht oma kreemide ja dušigeelide kasti; aga kui seda ikka väga vaja oleks, siis oleks vast üles otsinud ka.  Eile keerutasin oma hularõngast paarkümmend tiiru, et R.-le näidata, et ma oskan küll. Oskangi, lihtsalt ei viitsi eriti. Soola ja leiba on meil nüüd piisavalt, külalisi on ka päris mitu seltskonda käinud. Mis on väga tore, aga ma nüüd ootan sellist nädalavahetust, kus saaks niisama laiselda ja ei peaks midagi väga ette valmistama. Ega pabistama, et kas kõik ikka jäävad rahule.  Kui sõbrannad viimati käisid, tegin neile suppi, mis tuli isegi söödav välja. Mul pole õrna aimu, mida ma neile järgmine kord süüa teen. No sinna on õn...

Mõtlesin, et kirjutaks natuke ka sel suvel tehtud ühepäevareisidest, sest neidki on juba mitu olnud.  Kolkja, 5 juuli Kolkja on väike Peipsiäärne ridaküla, kus mu vennanaisel on üks turismi edendamise ja käsitöö projekt, millega ta on juba mitu aastat tegelenud ja millest me oleme palju kuulnud. Natuke infot selle kohta siit: http://www.peipsimaa.ee/ Buss läks kell 9.50. Mina sain ilusti üles, R-ga oli natuke tegemist. Jõudsime siiski mõlemad õigel ajal bussijaama, kus osa meie seltskonnast oli juba kohal ja osa veel saabumas. Kokku oli meid niipalju, et ema luges meid vähemalt 3 korda üle, vist oli 11. Bussis hõivasime mitu rida tagaotsas ja sõit algas. Väga hull ei olnud, päev oli küll ilus ja soe, aga katuseluuk oli lahti ja tuulekest puhus. Sõit võttis aega umbes 1 tunni, siis olime kohal ja jalutasime Peipsimaa külastuskeskusesse, kus oli allkorrusel käsitöö näitus-müük ja üleval korrusel puutrüki töötuba. Vennanaine siis tutvustas meile seda kohta.  Ma tegin paar...

13 juuli 2015 Kella poole ühe paiku hakkasime sõitma. Enne käisin veel korra poes, ostsin tee peale küpsist kaasa (millest enamus jõudis ringiga koju tagasi) ja otsisin tükk aega niiskeid salvrätikuid taga, lõpuks leidsin kah. Ja siis läks sõit lahti.  Esimese peatuse tegime Viljandis. Käisime poes, ostsime natuke süüa ja šokolaadi.  Edasi sõitsime Heimtalisse. See on üks väike kena kohake Viljandi külje all, seal olid ka obesed ja koolimaja ja mõis ja lihtsalt tore olla.  Sealt sõitsime Pärnu poole, aga vahepeatuse tegime Kilingi-Nõmmes. Pärnus sai natuke ringi seigeldud, enne kui õige tänava kätte leidsime - aga siis jõudsime ka ilusti hotelli juurde. Viisime kodinad tuppa ja puhkasime pisut (või noh, paar tundi), siis jalutasime mere äärde. Mina panin varbad korraks vette kah. Siis jalutasime tagasi ja tee peal sõime õhtust. Kuna siiani ma olen Pärnus käies peatunud mõlemal korral samas kesklinna ööbimispaigas ("Hommiku Hostel-Külalistemaja") , siis nüüd nägin ...

Ma ostsin endale uue hambaharja, helesinine, nii nunnu.  Ahjaa, natuke vananesin ka vahepeal. Mul oli küll kavas teha pikk ja põhjalik kokkuvõtte eelmisest dekaadist ja panna kirja kõik oma plaanid ja ootused algavaks, aga ma ei viitsi.  Huvitav, kas peaks püüdma järgmise 10 aastaga sellest laiskusest jagu saada? Nää. 

Vilud kevadilmad igatahes jätkuvad. Sellepärast ei tajugi, et juba pool maid on läbi, tundub ikka nagu oleks üks pikk aprill veel poolepeal. Samas õhtud on juba meeldivalt valged. Keskööl on ikkagi veel pime, aga sellele vaatamata laulab üks linnuke siis mu akna taga. Ööbik?  Eelmine laupäev käisime kevadlaadal. Ostsin sealt 5 juustupatsi, 1 purgi mõtsa (mesi-õietolm-taruvaik-suir) ja hästi kenad kõrvakad. Pühapäeval panin kõrvakad kõrva kui ema juurde läksin, esmaspäeval tööle ka. Teisipäeval hakkasid kõrvad miskipärast valutama, eriti vasak. Kolmapäeval panin siis oma tavalised kõrvakad kõrva, aga ikka valutas. Järgmisel päeval vahetasin need hõbekõrvarõngaste vastu ja siis hakkas parem. Oleks kulla pannud, aga noid polnud mul parajasti käepärast. Nüüd tundub kõik jälle okei olevat, aga miks nii läks? Laadalt ostetud kõrvakad olid ka väidetavalt hõbe ja hõbe mind ei häiri. Või oli lihtsalt kokkusattumus?  Külmkapist veel ka natuke. Kui vanas külmkapis oli mul piim päev e...

Uue korteriga on ikaldus, aga uus külmkapp ja arvutilaud on olemas. Külmkapp on suur ja valge; ja kui sealt midagi võtta, siis see on külm, mis on harjumatu, sest eelmise külmkapi puhul oli kõik ainult jahe.  Arvutilaua panime koos 1. ja 2. mail kokku. Mina aitasin ka, kruvisin kruvisid. Ja aitasin mõistatada, milline reaalne tükk vastab millisele joonisel olevale tükile. Esimene päev oli päris lõbus, järgmine enam nii lõbus ei olnud, aga siis sai tehtud ka. Nüüd on uus arvuti uue laua peal. Ja mul on kaks sahtlit ja kaks riiulikest oma kraami jaoks. Jeee!

Kevad on seekord selline viludavõitu olnud. Ilusaid kevadpäevi on meelde jäänud kaks, 11 ja 27 aprill.  Käisin aprilli viimasel päeval Balletigalal, juba päris mitmendat aastat järjest. Ilus oli, aga väga traditsiooniline ballet. Üks pala oli selline natuke vabam ja teistsugune, see jäi meelde ja meeldis kõige enam. Mulle meeldib traditsiooniline ballet muidugi ka, aga kõige rohkem meeldib segu neist kahest.  Eelmise kahe aasta balletigalad on kuidagi huvitavamad olnud. Aga see ei tähenda, et mulle tänavune ei meeldinud. Tore oli jälle teatris käia. Ja seekord ei läinudki ilm reeglipäraselt külmaks sel päeval, mil ma teatrisse läksin; läks juba päev enne seda. Või noh, pigem läks korraks soojaks ja siis jälle tagasi tavaliseks.

Meil läks veekeedukann jälle läbi, ainult aasta ja natuke peale kestiski too eelmine. Väidetavalt lõhkusin mina selle ära, kuigi seda väidet ma ei usu - fakt, et kui mina viimati teed tegin ja kõik korras oli, ei tähenda ju ometigi seda, et mina selle ära lõhkusin, ega ju? Igatahes, vaja uut kannu. Mina tahtsin punast, R musta. Mõtlesime, et läheme koos pühapäeval ostma, aga päev vajus kiiresti õhtusse ja ei jõudnudki. R läks siis täna üksinda ja ma olin 99.9 % kindel, et ta ostab musta. Ma eksisin. Ta ostis punase, kuigi see oli kallim ja poes oli ka üks ilus must. Aww, nii nunnu. Karbi peal oli kann küll oranž, aga sees oli punane, selline natuke tumedamat sorti. Keemise ajal näitab aga sinist tulukest. Ilus punane kann (sinise tulukesega). :)

Tempo-tempo-tempo-tempo! Ma ei mäleta enam, millal mul viimati nii kiire nii pikka aega oli. Kiire on ikka olnud, aga tavaliselt saab see eriti kiire aeg kiiremini otsa. Praegu on see paar-kolm nädalat kestnud ja ei paista ei otsa ega äärt.  Ma olen vaheldumisi paanikas, masenduses ja siis jälle enam-vähem rahulik. 

R. tegi mulle täna sellist aprillinalja, et ütles, et tuleb mulle õhtul tööle vastu... ja tuligi! Ma enne ei uskunud, kui teda oma silmaga töömaja aknast nägin. See oli väga tore aprillinali. :) Mulle üldiselt aprillinaljad ei meeldi, ma jään neid alati uskuma ja siis on pärast kuidagi tobe tunne. 

Väljas on hetkel vägagi kevadine. Lumi sulas juba ammu ära, nüüd paistab ka päike. Kahjuks kaasnevad selle ilmaga igasugused tobedad haigused. Mina olen veel terve, ptui-ptui-ptui. Veebruar oli mul siis šokolaadivaba kuu, tahtsin sellest kokkuvõtte teha. Midagi väga hullu ei olnudki, ainult paar korda tuli tõsine šokolaadi isu. Hoopis raskem oli loobuda aga šokolaadi/kakaod sisaldavatest asjadest, nt valge šokolaadi ja vaarika kohupiimakreem, šokolaadiküpsis, šokolaadimuffin. Nüüd, kus ma jälle šokolaadiga ühinenud olen, püüan ma selle söömist natuke piirata. Alati see väga hästi välja ei tule, aga abi on sellest, kui mitte šokolaadi koju osta. Need Geisha tumeda šokolaadi kommid lähevad tõenäoliselt kah arvesse, aga vahel ju võib. Reede õhtul oli päris kena ilm, selge ja karge ja ma ei oleks oma tavalise bussi peale jõudnud, seega ma otsustasin jala tulla. Kuidagi ruttu jõudsin kohale, kui ma nüüd kellaaega valesti ei vaadanud. Vahepeal oli natuke raske, sest ajas hingeldama, a...