Epistole

Saigi nüüd esimene nädal sel aastal tööl käidud. Just nimelt käidud, sest tööd tegin ma enne ka, isegi juba selle kõige esimese nädala alguses, kui ma enamjaolt pikali voodis kõrge palavikuga olin. Aga õhtupoole, kui palavik liiga kõrgeks läks, võtsin ma rohtu ja siis oli mul vähemalt pool tundi, aga vist isegi tunnike "inimese moodi" olekut. Ja siis ma tulin arvutisse ja jagasin natuke tööülesandeid laiali ja tegin paar pisitööasja ka ära.  Teisel nädalal tegin ma kodus tööd, täitsa korralikult. Ma olin küll haiguslehel, seega oleks võib-olla võinud natuke vähem korralikult teha, aga ma juba olen selline hullult kohusetundlik tüüp. Ennast kiitmast ma ei väsi, eksole, aga nii see on. Ega see alati ka positiivne ei ole. Mõnikord ma tunnen süümekaid ka liiga palju. Igatahes, tore oli niisi kodus tööd teha, et sai kella veerand üheksani magada, siis köögist teetass ja pudrukauss arvuti ette viia ja seejärel poole päevani rahulikult hommikumantlis olla.  Enam sellist luksust ...

Iga aasta algune kohustuslik eelmise aasta lubaduste kokkuvõte.  2016. aasta lubadused: * mõtle Põnnidest Ma olen alati arvanud, et ma tahan lapsi. Kunagi tahtsin tervelt nelja last. Aga nüüd, ku s asi on vaikselt sealmaal, et peaks hakkama sellega tegelema, ei ole ma enam nii kindel. Ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja muutun aina rohkem ja rohkem ebakindlaks. Ma tunnen, et ma ei ole veel valmis, aga ma ei tea, kas ma kunagi üldse olen valmis. * mõtle muid tõsiseid mõtteid, aga ära üle ka mõtle Igasuguseid asju sai mõeldud selle aasta jooksul. Tõenäoliselt natuke ka üle mõeldud. Mingeid otsuseid igatahes veel ei teinud mõtete põhjal. Kuigi teema on jätkuvalt õhus, mis mõtteainet pakub. Ma ise arvasin/lootsin, et see saab sel aastal rahuldava lahenduse, aga ei saanud. Nüüd ma pole enam kindel, et selline lahendus ka uuel aastal tuleb, kuigi võiks. Ma väga tahaks, et selle asjaga kõik korda saaks, et saaks edasi liikuda teiste asjade juurde. Aga ma väga ei tea, mida tasub o o...

Seekordne aastavahetus oli pisut teistsugune kui eelmised kakskümmend või nii. Kümme minutit enne keskööd tirisin ma oma magamistoa aknal kardina eest ja siis heitsin tagasi voodisse ja tegin näo, et siia ma ka jään. Tegelikult läksin aga ikkagi teisele poole maja rakette vaatama, sest seal oli neid rohkem.  Aga alustame algusest. Või isegi natuke enne seda. 30ndal toimus sõpside kokkusaamine ootamatult minu juures, sest Papu lapsed jäid ootamatult haigeks. Ma läksin töölt isegi natuke varem ära, kuigi mitte nii palju varem, kui plaanis oli. Pidin enne bussile minekut poest ka läbi hüppama, et mingit sobivat söögikraami ka oleks. Kui poodi jõudsin, siis oli bussini umbes 9-10 minutit. Ja kuigi ma isegi jõudsin poest välja ja peatusesse täpselt õige minuti sees, siis oli buss ikkagi ära läinud ja ma pidin järgmist u. 15 minutit ootama. Kokkuvõttes tähendas see seda, et ma ei jõua enne oma külalisi koju.  Ma siis helistasin uuesti R-le ja andsin sellest teada; ta oli mu peal...

Mõtlesin juba ammu igast asju kirjutada, aga ei kirjutanud. Täna ehtisime kuuse ära. R. pani tuled ja mina kuulikesed. Mõtlesime, et oleme hästi kavalad ja tellime potis kuuse. Täpsemalt potis serbia kuuse, mis on kasvatatud hollandis. Sellest veel hullemad on ainult brüsseli kapsas, mis on kasvatatud leedus ja pakendatud kah vist hollandis, või kuskil sealkandis. Igatahes, praegu on kuusk ilus ja kena ja me lõpuks leidsime talle ka õige potialuse. Ennem istus ta meie kollases pesukausis, aga nii ei saanud see ometi jääda, sest meil oli pesukaussi vaja. Haa, selle kuuse tuppa tassimine oli ka paras tegu, kuna alguses oli ta rõdul, aga siis ma üks päev hakkasin kartma, et ta külmetab seal, ja tõstsin selle ise tuppa - see oli parajalt raske - ja siis lohistasin õigele kohale, aga pesukaussi tõsta enam ei jaksanud.  Aga nüüd on ta oma õige koha peal ja ilusti ehitud ja näeb kena välja. :)  Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on veganjuust. Olen nüüd juba mitu korda lõun...

Eelmisel reedel käisin pealinnas infopäeval. Väljasõit oli kell 7, äratus seega kell 6, tegelikult isegi 5.55. Mul oli küll kena plaan minna tuttu hiljemalt kell 11, aga jäin ikka natuke hiljaks, nii pool tundi. Hommikul sain ilusti õigel ajal üles. Natuke kiireks läks minekuga, aga mul läheb kiireks ka siis, kui ma pean kuhugi kella kaheks või neljaks minema. Sõidu ajal püsisin ka kenasti üleval, und polnud ega midagi, aga nii kui pealinna jõudsime tuli uni kah. Infopäeval sai enne algust kohvi juua, mis oli tore, ja küpsist süüa. Tundus, et kõik on jälle korras, aga siis algas infopäev - ja mul tuli selline uni peale. Kõik oli muidu tore ja teema oli huvitav, aga mina muudkui näpistasin ja kratsisin ennast, et ometi mitte tuttu jääda ja norskama hakata. Täiesti kohutav. Vaheajal sai ringi liigutud ja tundus, et hakkas parem, aga nii kui loeng jälle hakkas, pidin mina kohe ära vajuma. Õnneks suutsin kuidagi poolunes püsida ja ma loodan, et keegi teine aru ei saanud. Koduteel olin kusj...

Pühapäevane sünna läks väga hästi, seal olid minu sõbrad ka ja mul on toredad sõbrad. R. sugulased on muidugi ka toredad, aga nendega ei ole lihtsalt nii paljust rääkida. Õnneks, nagu ma juba ka kirjutasin, on nad ise piisavalt jutukad. Igatahes jah, meie jäime küll sünnipäeva pidudega rahule. Nüüd aga paar sõna meie ämmelgast, kes vannitoas võrku punub. Miskipärast ta leiab, et seda on hea teha mitte pimedas taganurgas, vaid kohe ukse juures. Ma ei tea - ja ei tahagi väga teada - mis imepärane elu seal meie vanni all toimub, et ämmelgas seal otsustab passida. Üks kärbes oli kumagi, aga selle sai R. kätte. Üks sääsk ka, aga tema saatust ma ei tea.  Kui siin nüüd sünnipäevade eelseks puhastuseks läks, siis ma loomulikult imesin selle ämmelgavõrgu ära. Ämmelgas ise oli ka väga viisakas - või hirmunud - ja ei andnud mitu päeva enam näole, nii et ma hakkasin arvama, et äkki tõmbasin tema ka kogemata tolmuimejasse. Aga täna on ta jälle olemas ja uus võrguke valmis.  Ükskord m...

"Homme hakkan korralikuks, söön vähem šokolaadi ja liigutan end rohkem", mõtlesin ma ühel õhtul. Võtsin plaani, et alustuseks sõidan iga päev 10 min jalgrattatrenažööril, siis teen 10 kõhulihasteharjutust ja 10 küünarnukk-põlv harjutust. Kuna ma olin samal õhtul juba trenažööriga sõitnud ja need homme-lubadused on teadagi mis, siis tegin juba õhtul 10 + 10 võimlemisharjutust ära. Järgmine päev ei söönud tööl ühtegi tükki šokolaadi ja õhtul külas sõin ainult ühe tüki. Mul tuli selline hea mõte, et ma võin šokolaadi süüa küll, aga ainult esmaspäeviti - sellega seoses tekkis kohe selline kujutluspilt, kuidas on reede ja mina ootan esmaspäeva, et saaks ometi šokolaadi süüa - aga tegelikult ei ole nii. Ehk ma ei ole šokolaadist nii hullult sõltuvuses. Aga selline lahendus leevendaks esmaspäeva masendust. Igatahes, see esimene päev tegin oma harjutused ära, teine päev ka ja siis jäin haigeks.  Esimene päev oli enam-vähem okei, kurk oli valus ja nina natuke jooksis, aga pea ei val...

Käisin eelmisel pühapäeval sellisel toredal üritusel nagu Tähtvere Õunaõuepäevad. Laupäeval toimus tegelikult ka midagi, talgud ja aiakoristus ja muu selline, pühapäeval oli siis pidu - laat, aiakohvikud, esinemised.  Läksin kella poole kaheks vanemate poole, et siis koos emaga ring peale teha. Ema-isa koos oma lapselapsega tegid juba varem ühe tiiru ära ja jõudsid tagasi umbes samal ajal kui mina. Ema ütles, et laste atraktsioonid ja kohvikud jätsid natuke soovida, osad olid mõeldud väiksematele lastele ja ei olnud tegelikult päris nii vahvad nagu välja reklaamiti. Õepoeg J. ütles, et talle meeldis.  Läksime siis emaga teisele tiirule ja väga tore oli. Ilm oli ka ilus, päikeseline, karge, kuid tuulevaikne. Käisime siis läbi mitmed õuekohvikud ja mekkisime õuna- ja kõrvitsa- ja muid hõrgutisi. Kõik kohvikud olid jällegi omamoodi hubased.  Ühes kohas oli üks tore vanaproua, kes pakkus igasugu kõrvitsaküpsetisi. Kusjuures, süsteem oli hea, valima ei pidanud, vaid olig...

Minu lemmik lõunasöögikoht, Postimehe kohvik, pandi kinni. Nüüd pean ma iga päev uurima seda lehte siin ja mõtlema, kuhu minna. Pealegi, ma pole leidnud ühtegi teist nii head kohta, nagu oli Postimehe Kohvik. Häid kohti on küll, aga sellist valikut ja kombineerimist ei ole. Postimehe kohvikus oli alati kolm-neli lihaasja, siis sai valida, mida sinna kõrvale võtta, kas kartul või riis või tatar, ja salati sai ka ise valida. Suppe oli ka ja võileibu ja kartulisalatit. Valik missugune. Ja toidud olid imehead. Sellist üleküpsetatud liha või mee-sidruni-ingveri kana ei saa ma vist enam kuskilt. Teeks ise, kui oskaks.  Lisaks oli kohvik iga päev kella 16ni lahti. Mul on aga selline halb harjumus, et kui tööd palju, siis ma ei jõua alati "enne pimedat" lõunal käidud. Enamus lõunapakkumisi on aga kella kolmeni. See enne pimedat ei olegi tegelikult päris nali, sest kesktalvel võib täitsa vabalt juhtuda, et kui ma lõunalt tagasi vantsin, hakkab õues vaikselt hämarduma.  Ma olen om...

Ma olen tähele pannud, et paljudele R. sõpradele ja sugulastele meeldib ootamatult külla tulla. Mõned tulevad nii, et helistavad ette, et on läheduses, kas võiks läbi hüpata. Teised jälle helistavad, et me oleme viie minuti pärast kohal. Mina satun siis tavaliselt paanikasse, kukun kiirkoristama ja ahastan. Kui R. on üksi kodus, siis ta tavaliselt eriti ei korista, seega ma ahastan alles hiljem, kui ma saan teada, et meil käisid külalised ja kõik oli sassis. Üks lahendus sellele oleks muidugi see, et hoida oma kodu pidevalt tipp-topp korras, aga siis ma peaksin ka pidevalt koristama, mida ma küll ei viitsi. Niigi on mul tunne, et ma pesen kogu aeg nõusid, aga sellegipoolest on alati valamus hunnik musti nõusid, eriti just siis, kui keegi külla tuleb ja mind kodus ei ole.  Miks see mind tagantjärele ahastama paneb? Ma ei taha, et külalised arvaksid, et ma olen nüüd üks hullult laisk ja halb perenaine, kes üldse ei viitsi koristada, mis siis, et selles väike tõetera sees on. Ma t...

13.08 oli Tartu Toidufestival. Alguses ma ei tahtnud sinna minna, sest ilm polnud sugugi kutsuv, aga siis mõtlesin, et käin ikka ära, ema lubas ka seltsiks tulla. Tegemist oli siis toidulaadaga, umbes nagu Hansalaat, aga ainult toit. Paar minikohvikut oli ka, päris kohvikute minivariandid. Võimalik, et osa müüjatest oli selleks ajaks juba ära läinud, aga mina sain ka endale meelepärast, ehk siis Võrumaa karaskit (juustu-ürdi oma, kanepiseemnetega oli kahjuks otsas) ja kaks väikest (mitte-Võrumaa) juustukera. Istusime natuke kohvikus Muinasjutt ka.  14.08 oli Tammelinna kodukohvikute päev. Enne seda oli meil ka väike kolimine, ehk meile toodi mõned kastid, aga see käis väga kähku. Pärast seda ma siis vaikselt asutasin end minema, ise kogu aja arvates, et R. tuleb minuga kaasa. Eks ta oleks ka tulnud, aga ta ütles, et temale sellised asjad väga ei istu, aga ta tuleb kaasa, kui ma seda soovin - ma siis sain natuke pahaseks, et miks ta mulle seda enne ei võinud öelda. Tülli me õnneks...

Suvepäev(ad) olid toredad. Algus oli küll natuke vihmane; mul oli juba tööle jõudes üks jalg märg, sest mul üks king laseb vett läbi. Puhkemaj a koht oli üpris kena; ruumi oli küll vist natuke vähem kui eelmiste aastate kohtades, ehk seal ei olnud sellist avarust, aga muidu oli okei. Vihma enam ei sadanud, aga rohi oli väga märg ja läks ruttu mudaseks. Mõnda aega chillisin niisama; siis hakkas külm ja ma läksin Mölkk y-t mängima.  Pärast seda sai natuke jälle puhatud ja söödud . Kui tünnisa un valmis sai, siis läksi me sinna - korraga mahtus meid tünni seitse . Eelmine aasta, ma mäletan, ma istusin muutuva koosseisuga terve õhtu tünnis, aga seekord hakkas kuidagi liiga palav ja ma käisin vahep eal väljas tuulutamas. Selleks ajaks oli päike välja tulnud ja sauna ees päikese käes istudes oli päris mõnus olla ; aga tuule käes hakkas jälle jahe. Mingi aeg tulin siis tünnist välja - päris saun oli ka, aga sinna ma ei läinudki - ja vahetasin riided ära. Kui ma paar tundi hiljem gri...

Viimasel puhkuse nädalal ma nii palju enam ei laiselnud. Rentisime auto ja tegime ühepäevareise Tartu ümbruses. Kunagi oli mõte, et läheks see aasta Hiiumaale, aga lükkasime selle plaani edasi, mitmel põhjusel. Esiteks ei tahtnud R. nii pikalt samas suunas sõita (oleks vist pidanud ühe päevaga Haapsallu sõitma), teiseks hoidsime sel moel kokku hotelliraha ja kolmandaks ka see, et kuna meie maja on praegu renoveerimisel, siis ei tahtnud nii pikalt kodust ära minna, et äkki on vaja töömehi sisse lasta vms.  Seega siis tegime plaanid ümber ja mina mõtlesin välja nelja päeva marsruudid, et kuhu minna ja mida teha. Esmaspäev, 25. juuli Ilm oli palav ja lämbe. Õhk ei liikunud ülde. Mul oli kogu aeg tunne, et kohe-kohe tuleb äike, aga tuli alles öösel. Auto saime kätte kell 12, liikuma hakkasime kuskil ühe-kahe vahel. Poes käisime ka, vett ja küpsist jms ostmas ja ma tegin poele mitu ringi peale otsides niiskeid salvrätte. See oli üks toode, mida ma alati poodidest otsima pean, sest...

Ja nüüd hakkabki see minu tore laisk elu lõpule jõudma, kuna täna on puhkuse viimane päev. Puhkust oli seekord lausa 4 nädalat, ma pole vist oma varsti 7 tööaasta jooksul kordagi kogu puhkust ühes jutis välja võtnud, vähemalt ei mäleta küll, et oleks. Mõni aasta ei lubatud ka, aga tavaliselt ma olen ikka vähemalt ühe nädala varuks jätnud, et sügisel ka midagi toredat teha. Aga seekord sai siis teistmoodi tehtud.  Tulemus oli selline, et esimesed kolm nädalat ma laisklesin niisama ja see oli päris tore. Magasin kaua, siis sõin rahulikult hommikust ja lugesin NatGeo'd ja enne kui arugi sain, oli kell juba 3 päeval. Seejärel ma mõtisklesin, et kuhu küll minna ja mida teha, ja siis nii umbes viie-kuue paiku suutsin majast välja saada; enam-jaolt läksin linna peale, sain vanematega kokku ja käisime kuskil kohvikus. Eks erandeid oli ka, mõni päev sai isegi vist midagi produktiivset tehtud, aga enamjaolt mitte.  Kusjuures, ma panin iga päev kirja kah, mis tehtud sai, et kui päras...

Mu blogist saab varsti kokandusblogi, kui ma nii jätkan. Aga mis teha, mulle meeldib süüa ja kui aega on, siis ka süüa teha. Pealegi leidsin ma ühe lihtsalt imelise retsepti, mille tulemus oli lihtsalt imeline suvikõrvitsa-juustu pirukas. Kui esimese ampsu võtsin, siis mõtlesin, et mmm, ma pole ammu midagi nii head söönud.  Retsept on siin: http://www.nami-nami.ee/retsept/11408/parmesani_suvikorvitsapirukas Toore küüslaugu asemel panin toorjuustu küüglauguga ja küpsetamise alguses viskas korraks lõhna üles ja ma ehmatasin ära, et saab äkki liiga küüslaugune, aga ei saanud. Suvikõrvitsaid oli mul 3 väikest, aga täpselt ei tea, palju kaal kokku oli. Küpsetasin natuke teisiti, kui retseptis öeldud, kokku umbes sama aeg, aga peale valasin juustu hiljem, u. 7-10 min enne lõppu.  Nämma-nämma-nämma. Isegi R. sõi ühe tüki ja teatas, et kui siin liha ka oleks, siis annaks pitsa mõõdu välja. Ta on mul selline karnivoor jah. Tegin tema jaoks ka viineripirukaid (need talle maitsesid...

Tegin nimekirja toitudest, mida ma igapäevaselt valmistan. Need road, mida ma olen proovinud korra või kaks, jätsin nimekirjast välja. * hakklihakaste (valge vs punane) - siin on kaks varianti, kas teha kaste jahu ja hapukoorega, või mõne pastakastmega (tomat + köögiviljad/ürdid/jms). Mulle endale meeldib tomatiga variant rohkem, R-le aga tavaline. Osad tomatipastad talle üldse ei maitse. Kõrvale on tavaliselt makaron ja kui veab, siis salat kah. * kotletid - tavalised hakklihakotletid, kuhu ma mõnikord ka juustu sisse panen. * tatrapuder hakklihaga - mina lisaks sinna veel päikesekuivatatud tomatit, aga kuna R-le jälle ei meeldi, siis lisan ainult oma portsule. Aga sellest pole hullu. * grillvorst, viiner, lihapall, pihv - ühesõnaga mingi valmis lihatoode, mille mina lihtsalt ahjus soojaks lasen. Kõrvale on tavaliselt friikas, mis on ainus kartul, mida ma valmistan, sest ma ei oska kartulit koorida. Koorega keedetud kartulit olen ka vist korra teinud.  * ahjuliha - lemmi...