Epistole

Ma suutsin eile ikka nii närvi minna, et ma pole tükk aega päris nii närvis olnud. Kõik sai alguse sellest, et ma hakkasin Kombinatoorika kontrolltööks õppima (see tuleb homme) ja avastasin, et ma ei oska mitte kui midagi ning ei saa mitte ühestki seletavast tekstist, olgu see siis õpikutekst või mu enda konspekt, aru. Juba see ajas mind närvi ja vihaseks. Aga siis ma hakkasin tegema üht ülesannet, mida ma enda meelest isegi nagu oskasin. Eks ma tegin siis, eks ole, nii hästi-halvasti kui suutsin ja siis kontrollisin vastust (olid lehel antud). Ja seal, kus minul oli 1 astmes 10, oli seal 1 astmes 16! Ja antud kontekstis oli see suur vahe. Ma siis vahtisin oma ülesannet ja lahendust tükk aega ja mitte ei saa aru, kust sinna see 16 oli saadud. See oli nagu see üks asi, mida ma tõesti oskasin, ja korraga on vastuses 10 asemel 16, mis tähendab, et midagi on väga valesti, sest seal peab 10 olema! Ja sümmeetriateisendusi oli kah vale arv! Ja siis ma sain nii kohutavalt vihaseks ja läksin ni...

Täis kõhuga on täitsa võimatu poes käia - ma ei taha toitu nähagi. Šampooni ja teed ja sellist võib ju osta, aga muidu... Ja need kartulid olid tõsiselt soolased. Ma sain endale uue kella. Tiriseb üsna õudselt. Aga samas on äratuskella tirin alati õudne, kuna see tähendab, et ma pean üles ärkama. Hmm, uus taignarull on meil kah olemas. Ma peaks vist kunagi õppima. Neljapäeval on töö. Genereerivate funktsioonide ja millegi muu peale, mida ma kah ei oska. Ja siis mul tuli meelde, et mul on neljapäeval üks teine esitlus kah, nii et... jama. Pole viimasel ajal just eriti õppinud... Nujah. --- suxu

Mul ei ole mitte midagi öelda. Ma ei saa aru, miks ma kirjutan. Eile ma vaatasin 30 sekundit Fantastilist Nelikult, millest nii umbes 27 sekundit olid lõputiitrid. Aga ikkagi! Eee... Hmm... Eee... Brrrr.

Nagu sõjakisa, aga olukord on veidi teine. Siin toon ma nüüd välja kõik need kelgukisad, mis täna (eile tegelt juba) Suxu poolt järgi proovitud said. 1) Traditsiooniline: Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!! 2) Kah üsna traditsiooniline: Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!! 3) Kombineeritud: Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!! 4) Olukorra sunnil: Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiipuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!! 5) Teine kombineeritud: Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!!! 6) Võõrkeelne: Otiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiium Reficiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiit Viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiires!!! 7) Gastronoomiline: Jõhvi karu laad ja jamanassi mahl!!! 8) Mõtted said otsa, küsisin Oravalt: Suxu on kelgul!!! Võimalik, et veel midagi. Kõige rohkem sai kasutatud nr 2 ja nr 3. Ja nüüd on nad Suxu poolt järele proovitud, nii et kasutage! Mitte nagu Papu, kes keel...

Arvate, et lumi? Haa! Valesti arvate. Hoopiski jahune Orav külmkapis. Nüüd ma tahan tõsiselt kelgutada. Ehh, ma hakkasin kirjutama 'suusatada'. Kui 'suusa' valmis oli, siis hakkas tunduma, et midagi on veidi viltu. Noh, tegelt... ei, tegelt siiski mitte. Ma olen ju suusatanud. Tegelikult ma küll usun, et see võib lahe olla, kui seda osata. Ja kui tasakaal olemas on. Sest mul ju ei ole. Nii ilus oli täna. Lumine. Lossi aknast avanes selline vaimustav vaatepilt - lumi, lumi, lumi, lumised puud, veel lumiseid puid, lumesadu, lumi, lumi, lumi. Ja koju tulles põlesid Lossi kõrval pisikesed kuused ning Ülikooli sambaid parajasti ehiti. Kena. Hmm. Ma pean aruande kirjutama. Ja ühe e-tunni vabalt valitud teemal. Plähh! Aga noh, pole hullu, lumi on ju maas! Ja ma ei pea homme kell 6.25 tõusma, sest meie tore õppejõud suutis jälle haigeks jääda. Okei, enne oli ta küll Jaapanis, aga mulle ikka tundub, et osa loenguid on ka tema tõbisuse tõttu ära jäänud. Uuups. Nüüd tuli mulle Pal...

Ma tahan ka lõbusaid kujundeid teha. Emps väitis, et mu lemmiknohurohu üks komponent on narkootiliste kalduvustega. Nüüd ma saan aru, miks see on ainus nohurohi, mis minu puhul ka mõjub ja enesetunde nii heaks teeb. Või noh, kindlasti paremaks kui enne. Vastik ilm oli täna. Sadas. Ma sain oma KT-de tulemused teada. Paremad, kui arvasin. Aga õppejõud leidis, et pole nad nii head midagi, ja siis ma vaidlesin talle vastu, et on küll. Mandariini tahan.

Ma nägin eile öösel unes, et ma lugesin eestikeelset Potterit ja selle pealkiri oli "Lumi Halbaradi mägedel". Ma olin juba siis väga üllatunud, et kuidas nad küll Deathly Hallows millekski selliseks on suutnud tõlkida. Aga samas, TV1000 väitis juba teist korda, et 'not on my watch' tähendab 'mitte minu kellale'. Aga siis ma ärkasin üles ja taipasin, et ma ei tea eestikeelse Potteri pealkirja. Ikka veel ei tea. Peaks minema ja järele vaatama. Oot, ma enne püüan ära arvata. "Lumi Halbaradi mägedel"? Mingil seletamatul põhjusel ma kahtlen selles. Aga... näiteks... Surmapühadused? Okei, lähen vaatan järele. Surma vägised?!!! Oooo-kei. Aga ikkagi, surma vägised???!!! Oleks siis veel üks sõna, eks ole, ja ega surmapühadused kah nii hullult hästi ei kõla, aga surma vägised???!!! Oeh-jah. Miks ma küll neist üldse pärast varikätki midagi mõistlikku lootsin. Oeh-jah. Viimasel ajal olen ma õige mitu kontrolltööd ära parandanud, aga kaevelda oma raske elu üle ma...

Eile lõhnas Keeru audikas nagu puhas pesu. Väga imelik. Täna ei lõhnanud. Täna oli kontrolltöö. 45 minti vahtisin ühte ülesannet ja siis otsustasin, et ei tule ühtki säravat ideed. Ei tulnudki. Ja siis ühe teise ülesandega oli nõnna, et mul üks vajalik definitsioon oli vihikus üht moodi ja raamatus hoopis teist. Tuli jälle mõelda, kumb õige on, valisin vihiku oma. Tundus parem ja oli pealegi seal ka kahes kohas. Ja Wikipedia nõustub minuga. Jeee!!! Oleks ma enne kontrolltööd vaid teadnud, et materjale võib kasutada. Aga nojah, eriti palju ei oleks sest kasu olnud, lihtsalt kott oleks raskem olnud. Ja siis pool Kombi loengut korises mul kõht. Oleks siis, et veel vaikselt ja omaette, aga tema korises ikka nii, et... maitea, loodame, et päris terve klass ei kuulnud. Aga minu ümbruskond vist küll. Iiiiik! Ja siis ma käisin šoppamas ja ostsin endale häid ja ilusaid asju. :D Aaa, meelde tuli, millest ma veel rääkida tahtsin. Eile ma tegin sellist asja, et naaldusin vastu ust. Naaldun ja naal...

Papu tungival nõudmisel. Ta nimelt leiab, et minu viimane postitus peab olema viimasem kui Udu viimane postitus. Nii et siin ma siis olen ja kirjutan. Te kõik kindlasti teate minu kuulsat rohelise tahvlilapi lugu. Kuidas ma rääkisin sellest ja lillast kriidist 15 minutit. Mul tuli just meelde, et meil ühes audikas (ühes hässsti külmas audikas) oli kah ilus roheline tahvlilapp. Ja siis oli seal ilus kollane tahvlilapp. Ja siis oli seal ilus roosa tahvlilapp. Ja siis oli seal mitte eriti ilus valge tahvlilapp. Vau. Neist saaks lausa tund aega rääkida. Aga ma ei rääkinud. Õppejõud oleks vist pahaseks saanud. Nii. Eelmisel nädalal juhtus kindlasti midagi, millest ma rääkida tahaks. Aga võib-olla ei juhtunud kah. Mõtleme. Ei viitsi mõelda. Igatahes, eksam oli. Oot, ma lähen vaatan nüüd selle peale, kas äkki ÕISis on hinne kah olemas. Näh, ei olegi. Igatahes, eksam oli ja siis üks kontrolltöö oli kah. Ja see hästi raske reedene töö, mida ma ei osanud, lükati selleks reedeks edasi. Ma ikka ei...

Tjah. Tapateod. Ma vaatasin ühel ööl filmi tapatigudest. Ei saa neid sunnikuid kah usaldada, roomavad ringi, ilus mustriline karp ja siis äkki tulistavad välja harpuuni tapva mürgiga. No sellised need teod siis on. Ja täringmeduusid pole sugugi paremad. Nendega küll Yatzyt mängida ei soovitaks. Samuti need sinised pudelid, kes sinises meres ringi purjetavad. Pooled uhutakse küll rannale surema, aga teine pool jällegi pääseb. Väga huvitav tegelt, tundub nagu natuke julm, eks ole, et pooled neist alati surevad, aga samas see teine pool jääb jälle alles ja liik säilib. Ja sellele lisaks ei ole nad mitte üks, vaid mitu organismi, kõigil oma osa, kes on purjeks, kes kõrvetab, kes seedib toitu. Ma võiks kõrvetaja olla, aga tegelt ei tahaks üldsegi sinine pudel olla. Pigem juba tapatigu. Tjah. Samas jälle, koos on vast lõbusam. Eile öösel vaatasin ma sarvikuid. Nooh, põhiliselt sarvikuid. Ilusad sarved olid. Täitsa lahedad. Ja nemad ei olnud teod. Nemad hoopis kaklesid omavahel kuni jõud otsa...

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

A nagu Ajalugu. Mis oligi vist ainus, mis mind täna elus hoidis. Ja mõelda vaid, ma peaaegu poleks läinud, sest mulle tundus, et ma eelmisel korral kuulsin Kõivu ütlevat, et jätkame ülejärgmisel korral. Ma kuulsin valesti. Õnneks! Ja Kombinatoorikast poleks ma niikuinii miskit aru saanud. Seal olevat täna laest ja põrandast räägitud. Ja kui ma majast lahkusin tuli mulle õppejõud vastu, aga ma ajasin lõua püsti ja kõndisin tast julgelt mööda. Igatahes, ajalugu siis. Täna võtsime me neid Silmapiiri Horoseid, millega Udu mind juba ammu on õrritanud. Haa! Enam ei saa! Lisaks kõigile Horostele räägiti meile ka Hatšepšutist, kes abiellus oma poolvennaga (aga seda tegid nad kõik seal, ja seda teadsin ma juba ammu, et nad kõik seal seda tegid), haaras pärast tema surma võimu, oli naiskuningas, mitte kuninganna, ja siis suri ta ära. Ja siis hiljem (1364-1347) oli üks imelik kuningas, kes muutis oma nime Amenhotepist (Amon rõõmustab) Ehnatoniks (Atonile kasulik), vahetas jumala Amon jumala Atoni...

Paljud muudkui räägivad, et prokrastineerimine on halb, et asju ei tohi jätta viimasele minutile, et tänaseid toimetusi on parem mitte homseks jätta ja muud sellist. Tegelikult, tunnistan üles, olen minagi seda vahetevahel mõelnud - tavaliselt siis, kui ma koridoris edasi-tagasi torman, kätega vehin ja karjun. Teisalt jälle on prokrastineerimisel ka häid omadusi ja tuligi tuju mõned neist nüüd siis kah välja tuua. Punktidena. Punkt. Asju viimasele minutile jättes on terve hulk minuteid enne viimast väga lõbusad. Võib laiselda ja teha muud huvitavat. Punkt. Asju viimasele minutile jättes on vähem aega kirumiseks ja paanikaks, kui miskit välja ei tule. Punkt. Öösel saab normaalselt magada. Ei pea kogu aeg mõtlema, et mis küll valesti sai tehtud. Uskuge mind, sellele mõtlemine pole sugugi lahe. Punkt. Sageli on ette tulnud, et viimasel hetkel parandatakse õige asi valeks. Antud juhul pole selleks enam aega. Punkt. Mõnikord hakatakse tõsiselt järele mõtlema (okei, seda juhtub küll harva) j...

Nii, nüüd on see juhtunud. Ma olen udustunud. Isegi päevikusse kirjutasin oma nime alla 'ajalookalduvustega informaatik'. Ja mäest alla Lossi poole joostes mõtlesin vaid toidust ja meestest. Selle viimase puhul küll põhiliselt kokkadest ja kelneritest või lihtsalt suure toidukotiga isenditest. Mida? Ma olin näljane! Aga alustame algusest. Algus saabus nii umbes kell 6.20, ehk siis liiga vara. Mis teha, tuli end üles vedada ja kööki vedada ja kohvi sisse kallata. Ja siis bussile joosta. Esimene loeng oli Krüptoloogia. Teine kah. Aga sel nädalal on Krüptoloogiaga selline naljakas asi juhtunud, et ma saan sellest isegi aru. See ei ole minu süü! Õppejõud lihtsalt tavatses laia maailma (loe: laia Euroopasse) kondama minna, ja asendajaks nurus endale Jani. Selle toreda õppejõu, kes teed joob, hoolib sellest, et õpilased kõigest aru saaks, ja kelle kodulehel on lahedaid anekdoote. Ja ta tõesti nagu seletab meile asju nii, et Mõni kah aru saab. Kahju kohe, et päris õppejõud kauem laias...

Miks ma seda õppima ei läinud? Ma tean küll. Sest ainus ajalugu, mis mulle meeldib on vanaaeg, mul ei püsi kuupäevad ja nimed meeles ning lõppude lõpuks poleks mul sellega suurt muud teha kui kooli minna, aga see pole kah nagu mu unistus. Aga täna pärast kahte krüptoloogiat oli see kui jumala (näiteks Ani) kingitus. Krüptoloogia läheb käest ära. Alguses oli seal salakirjade lahtimuukimine, nüüd mingid ringid ja väljad ja Eukleidese algoritmid ja polünoomide jagamine ning muud sellist jama. Ja veel kaks loengut järjest. Kui teine oli 30 minutit kestnud, vaatasin ma kella ja leidsin, et uhhh, lõpuks ometi on see loeng läbi ja ma saan ajalukku minna. Aga siis ma vaatasin veidi täpsemalt ja leidsin, et kurat. Ohh, kannatasin veel tund aega ära, vahtisin slaide ja mõtlesin, et kas kõik teised ei saa kah midagi aru või olen ma üksik loll. Nooh, lõpuks sai läbi ja siis ma lendasin ajalukku! Ja ajalugu oli suurepärane!!! Ma sain nagu KÕIGEST aru, mis seal räägiti. Ja HUVITAV oli. Ja Kõiv tunni...

Ei kärvanudki ära, näädsa. Võib-olla sellepärast, et kaks loengut olid lühemad ja ajaloost ma tõmbasin kohe päris uttu. Käisin söömas. Crepis. Marineeritud kana salatit. Kaks tädikest istusid nahaalselt minu lauda. Mis teha. Ananassimahla jõin ja pärast söömist kiikusin veidi pingiga. Aga tegelt tahaks viimase aja unenägudest rääkida, enne kui nad mul meelest ära lähevad. Esimene oli siis selline, et ma võtsin endale ülikoolis inglise keele kursuse. Mõttetu küll, eks ole, aga iseenesest mitte väga hull. Ainult et see polnud tavaline inglise keele kursus - see oli Palgi inglise keele kursus. Ma ei tea, mis mul küll mõttes oli. Ma lihtsalt jooksin talle koridoris otsa. Palgile. Unes. Õnneks. Ja siis ta kiitis mind nii kõvasti, et ma kohe võtsingi tema tunni. Ei tea, mis mul viga oli. Samas jälle oli selles unenäos veel teine seik, kus ma püüdsin üht hästi suurt ja hästi pikka ja hästi teravat nuga endale seljakotti panna, aga see ei tahtnud eriti ära mahtuda. Ja siis üks teine öö nägin m...

Mitte minul küll, kahjuks. Sest siis oleks juuni ja terve suvi veel ees. Aga tegelikult on sünna hoopis sellel minu blogil siin, mida sa praegu loed. Ja tõepoolest, esimene postitus siia on tehtud 5. septembril 2006. Nii et terve aasta on möödas. Ja kuigi see pole minu päevikupidamises veel rekord, siis ma siiski usun, et see on üks mu kõige tihedamaid päevikuid. Vaatasin järele, suurim vahe on vist 4-ndast veebruarist 5-nda aprillini. Ja see pole palju, minu ja minu päevikukirjutamise seisukohast. Nii et Everestil on sünnipäev!!! Kõik õnnesoovid teretulnud ja kohustuslikud. :) Eile ma olin ikka tõsiselt väsinud oma esimesest koolipäevast, mis polnud pooltki nii pikk, kui homme tuleb. Ei, nüüd ma valetan. Tervelt 3/5 homsest päevast oli, aga see, mida ma neljapäevadega teha tahaks... grrr! Neljapäevad on vastikud!!! Pühapäeva õhtul oli mul masendus, nii nagu alati. Mis siis, et esmaspäev põhimõtteliselt vaba oli. Ei viitsinud aktusele minna. Huvitav, mis edaspidi saab, mul on ju ikka e...

Suvi on üürike. Suvepäev pikk. Täis liblikaid, Lapsi ja lilli Haljendav lagendik. Ma tahtsin tegelikult juba eile kirjutada, aga päev sai otsa. Niimoodi nende päevadega kahjuks juhtubki, nad saavad kõik otsa. Suvi saab otsa, algab kool. ÜLIkool. Nojah. Paar päeva on muidugi veel, aga seda pole eriti palju. Nojah, oleneb muidugi sellest, millega võrrelda. Ühe kõrval on kaks lausa poole rohkem, nulli kõrval... aga sellest ei tule miskit head, sellest tuleb hoopis lõpmatus. Ja lõpmatus ei ole tegelt nii tore, kui tunduda võib. Näiteks lõpmatut suve või suvepuhkust ei tahaks tegelt kah. Vähemalt mina mitte. Igatahes, ongi september käes. Kalendri pöörasin kah ära, ilusam pilt tuli kui enne. Aga nüüd pole kodus enam nii soe kui enne. Sokid panin jalga ja kampsuni selga. Ja kuum tee tundub väga ihaldusväärne. Õnneks sain just terve tassi! Jeee! Vahepeal sai Papu maal käidud. Tore oli. Külm oli kaa. Kuigi eile sai isegi päikese käes lebatud ja pilvi imetletud. Üks pilv nägi välja nagu Suurbri...

Ma pole viimasel ajal miskit mõistlikku teinud, kui just see, et ma selliste palavate ilmadega välja sahmima ei lähe, mõistlik pole. Mul on kahtlane tunne, et ei ole. Nooh, esmaspäeval sain ma Papuga kokku, see oli üsna mõistlik. Suutsin ka Maailma peale vihaseks saada, et nad enam üht minu lemmikrooga - röstsaia seenesalatiga - ei müü. Hmphh! Aga muidu... ma sain vaarikaid! Muidugi, minu õnn, tuli välja, et vaarikaaeg on tegelikult läbi ja ma pidin leppima ühe tillukese ja kalli karbitäie metsvaarikatega, mis olid muidugi head, aga vähe ja kallid. Aga noh, kolm kilo mustikaid sain kah ja nüüd on meil mustikamoosi. :D --- suxu

See juhtus teisipäeval. Aga tegeliku alguse sai lugu hoopis varem, nimelt esmaspäeval, kui kallas vihma, väljas oli külm ja hall ja kole ning sees oli täielik šokolaaditus. Peaaegu oleks juba siis poodi läinud, aga väljas oli külm ja hall ja kole ja ma tõesti ei viitsinud. Hüppasime selle asemel hoopis voodil. Teisipäeval oli ilusam, ei sadanud enam. Ja siis me läksimegi koos Mariaga kesklinna kommipoodi, sinna kaubahalli tagusesse. Väike ilus kommipood oli. Ja siis me ostsime sealt kolm kilo komme, millest üks kilo oli tegelikult küll küpsis või pigem isegi vahvlitoruke. Isegi müüja oli üllatunud. Ega ma ei mäleta küll, kunas ma viimati kolm kilo kommi oleks ostnud, mis sest, et üks kilo oli tegelt vahvaid vahvlitorukesi. Siis me läksime ka üle silla ja kiikusime kiikuva pingiga, vahepeal isegi tuli paar tiba vihma. Jooksime küll sinna ühe lillekese alla varju (need, mis Atlantise ees on), aga selleks ajaks läks vihm üle. Ja siis me tulime koju ja sõime kommi ja vahvlitorukesi. Nämm...

Täna on reede. Marvan. Ma kõrvetasin oma keele kastmega ära. Hää kaste oli. Aga kuum, kurinahk. Ja siis ma sulgesin vetsuukse nii, et sõrm vahele jäi. Ja siis ma sõin võiga pruunistatud porgandeid, nii saab neist beeta-karoteeni kätte. Ma küsisin emalt, kas alfa-karoteen kah olemas on. Ta arvas, et mitte, kuigi kindlalt ei osanud öelda. Siis ma sõin veel neid magusaid mandleid, mis on eriti maitsvad. Kooki-kohvi sai kah. Homme ma lähen tofupalle ostma, need on nämmad. --- suxu

Tänane päev läheb ajalukku, uskuge mind. See läheb ajalukku kui 13. juuli 2007, aga samuti ka kui päev, mil Suxu sõi esmakordselt elus suhkruvatti. Jepp, seda ma tegingi. Pidin veel sabas seisma ja puha ja see oli selline nõme saba, mis on ikka veel olemas ka siis, kui ma vahepeal veidi mujal ringi käisin. Aga siis ma sain oma roosa õhulise plöga, mis maitses täitsa normaalselt. Mitte küll nii hästi kui need magusad mandlid, aga täitsa mõnus ikka. Eile ma seletasin pikalt-laialt oma õelastele, mida 13. reede tähendab. Mõelge, nad ei teadnudki. Ja nii üle tee minev must kass, purunev peegel kui ka redelialune tulid neile üllatusena. Nii ma siis harisingi neid ning vangutasin vahepeal pead, et kus nad küll elanud on. Tallinnas, kõlas vastus. Hansatamist sai kah veidi tehtud, aga siis sai mul raha otsa ja ma tulin koju. :) --- Suhkruvati Suxu

Riskantne tegu, tean. Ja siis ma koristasin ja viskasin ära posu pabereid (bioloogiat ja matat ja inglise keelt ja ajalugu ja muud) ja siis nägi see sahtel täpselt samasugune välja nagu enne, nii et... mõttttttttttttttetttttttttu. Eks ole? Ja kujutage ette, ma julgesin 12 klassis kaks bioloogia kontrolltööd kolmed saada. Jube-jube-jube! Nooh, mis teha, mis teha. Jälle oleks ajamasinat tarvis. Paberid viisin kah sisse. Otsisin natuke aega õiget ruumi ja siis seisin ja vahtisin veel veidi lolli näoga ringi, aga lõpuks sain ikka hakkama. Nad ei võtnudki mu diplomit ära! Jeee!!! Ja ühtki pilti kah ei tahtnud. Jajah, ajad on muutunud. Ja siis ma püüdsin Papule helistada, et küsida "Mäsa teed?", aga mobiiltelefon, millele te helistate on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda . Mis teha, mis teha. Tulin koju. --- suxu

Mnjah. Tegelt ma peaksin nüüd rääkima Rootsi seiklustest, enne kui ma need ära unustan, aga ma pigem teeksin seda siiski isiklikult, näost näkku. Nii et ma räägin siis hoopis Rootsi-eelsetest sündmustest. Näiteks Udu lõpetamisest. Neid "filosoofe" oli seal nii palju, et peahoone saali ma ei saanudki, aga õnneks kanti aktust mujal ka üle, nii et ma jälgisin seda koos Udu ema ja isaga Ülikooli kohvikus. See diplomite jagamise osa oli küll nii pikk, et tagumik suri ära. Aga kõnesid kuulasin meelsasti, eriti neid, mis olid alguses, kui mu tagumik polnud veel surnd. Neile soovis Lehtsaar mõistmist, meile aga selgust. Tekkis kohe huvi, et mida ta kõigile teistele soovis, aga pole neid videosid veel vaadata viitsinud. Aga tegelt olid tal päris korralikud kõned. Ja mul oli Udule hästi kena lillekimp viljapeade, helepunaste roosikeste ja väga nunnude lillhernestega. Sinna minnes sain ma sahmaka kaela, pärast õnneks eriti ei sadanud. Ja Udu vanemad ostsid mulle klaasi veini. :) Ja Udu ...

... on vahepeal juhtunud. Näiteks mu ülikooli lõpuaktus, milleks mul neid kingi vaja oli. Nooh, mis ma sel päevakesel siis ka tegin.. juuksuris käisin. Päris lahe oli, nagu need tädikesed filmides, kes, roosad rullid ja võrk peas, istuvad nende mürisevate õhupuhurite all. Nooh, mul oli kah samamoodi, nii roosad rullid kui ka võrk olemas. Isa ütles soengu kohta, et nagu Louis XIV, aga seda ta ei teadnud, kas see on kompliment või mitte. Igatahes siis ma läksin kella poole kolmeks Liivi allkirja andma. Taksoga. Andsin siis allkirja ära ja jalutasin ülikooli peahoone poole. Kui ma kohale jõudsin, siis olid veel mõned arstid seal, kellel aktus kell 12 oli alanud. Nooh, eks ma siis istusin ja ootasin, vahepeal käisin tic-taci ostmas. Ja ühe ajakirja ostsin kah, et igav poleks. Lugesin siis seda kuni Geete ka kohale ilmus. Teda ma nägin juuksuris kah. Rääkisime veidi. Igatahes need toredad-toredad kingad suutsin ikka mu kannad veriseks hõõruda. Ma palusin empsil siis varem tulla ja plaastrit...

Okei, see on nüüd see koht, kus kõik saavad avaldada oma pahameelt ja pettumust kingade ja kingapoodide üle. Kõik teised (hale)naljakad kingalood on samuti teretulnud. Aga point on seekord siis selles, et käisin täna kingi shoppamas. Seal Pläskus, Walkingis. Esmamulje oli küll, et jessas, ma pole kunagi varem veel nii palju kingi koos näinud - terve suur saal kingi täis. Jah, tõsi ta on, see oli siis esimene kord, kui ma seal Walkingis käisin, varem pole vajadust tekkinud. Aga nüüd tekkis ja läksin ja nägin... ja alguses võttis küll silme eest kirjuks. Tiirutasin siis poes ringi, vaatasin, mis silma hakkab. Päris mitmed kingad tundusid igati sobivad ja maailm oli üks kaunis paik. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi ehk ma hakkasin neid kingi jalga proovima. Nujah. Kui oli õiget värvi, siis polnud õiget suurust. Vaatasin just, ilusad mustad kingad - 36, 37, 38, 38 ja alumistel riiulitel tumesinised kingad. Ma ei taha tumesiniseid kingi!!! No ja kui oli numbrit, siis polnud värvi. Valg...

Kellel on täna muuseas sünnipäev. Kõik õnnesoovid teretulnud. Lisaks sellele on Suxul ka hää tuju. Ja siis ta kuulab parajasti selle aasta Eurolaule, sest ta sai selle CD sünnaks, kaasaskantaval CD-mängijal, mille ta kah juhuslikult sünnaks sai. Või, noh, kumbki kink polnud eriti juhuslik, kuna Suxu ise avaldas need mõlemad soovid. Ja nüüd on tal sünna, ta kuulab muusikat ja on muidu täiesti heas tujus. Muide, sel möödunud reedel kukkus talt asteroid südamelt, sest ta sai oma lõputöö kaitsmise A. Ja selle üle on ta küll üdini õnnelik. Jepp. Ja sellega seoses mäletab ta üht oma uusaasta lubadust, milleks oli iga päev, kus tal loenguid pole, pühendada 5 tundi lõputöö tegemisele. Suxu naerab selle üle. Eks vist lubadused olegi selleks, et neid murda, kuigi Suxu oskab neid hoida kah. Aga kuna selle lubaduse andis Suxu Suxule, siis Suxu leidis, et ta ei ole väga pahane, kui Suxu selle murrab, ja siis Suxu murdiski, sest Suxu lubas mitte pahandada. Jepp, täpselt nii. Ja täna... vabandust, ei...

Ma olen suurema osa oma elust mõelnud, et eksootika võrdub enam-vähem lõunamaaga. Tõsi küll, lõpuks olen ma aru saanud, et päris nii see pole, aga siiski tundub imelik, kui öeldakse, et Island on eksootiline. Mida ta muidugi ka on. Isegi tahaks kunagi minna. Täna ma koristasin. Kõigepealt kappi. Siis tuba. Siis teist tuba. Ja vahepeal leidsin, et mul on koristamisallergia. Tegelikult on muidugi võimalik ka, et mul on tavaline, labane tolmuallergia või miskit sellist. Aga äkki hoopis sokiallergia? Ma nimelt avastasin, et mul on kolm kotti sokke. Kallasin need kõik siis põrandale ja tulemus oli täitsa korralik sokihunnik. Sorteerisin nad värvi järgi kahte kotti - heledad ja tumedad. Iga kord kui ma kappi koristan, on pärast seda seal nii palju ruumi, et kohe nagu ei usukski. Homme tuleb süüa. Ülehomme kah. Ning üle-ülehomme samuti. Seepärast ma siis täna eriti ei söönud, ainult jõin kõvasti. Kapis on meil päris palju tühje pudeleid, kunagi tuleb need ära viia. Aga see vaarikavesi on hää....

Ma rahunesin maha. Mnjah.

ma pean lõputööd kirjutama. ma ei oska lõputööd kirjutada. mul pole kogemusi. ma ei oska. ma olen loll. ma pean essee kirjutama. ma ei oska. mul tuleb eksam. mul tuleb arvestus. ma ei oska. mul tuleb eksam. mul tuleb eksam. ma pean lõputööd kirjutama. ma ei oska. ma olen loll. ma lähen hulluks. mul tuleb Itaalia keele arvestus. ma ei oska. ma ei oska. ma ei oska. ma lähen hullux! Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh!!!!!

Heia, suxu siin, seekord siis hametlikult aige. Või noh, tegelt juba terveks saamas, sest ma ei tunne ennast enam nagu räbal ja pea ei ole enam kah nii raske, et paneb imestama, miks gravitatsioon ei tööta ja ma veel ikka jalgel püsin. Nojah, enamasti ei püsinudki, vajusin kuskile ja sinna ka jäin. Isegi MacGyverit vaatasin. Ja timukat kah enam ei himusta, sest see jubin (ehk siis mu pea) on nüüd valutamise kah lõpetanud, ja see teine jubin (suu) on õppust võtnud ja sama teinud. Aga miski imelik tunne on ikka sees, et kuidagi imelik tundub. Nojah, juba see on imelik, et ma siin kirjutan, eksole, sest keegi niikuinii ei loe. MA OLEN UNUSTATUD!!! The Forgotten Suxu! Hmm, eksole. Igatahes hommikul ehk kui ma ärkasin ehk siis kell viis õhtul oli palavikku 37 koma 1 koma 5. Präägu on arvatavasti rohkem. Okei, ma ei viitsi enam kirjutada. Tšauki! -¤-¤- The Forgotten Suxu

Ma muutsin oma blogi siniseks, nagu te ka näete. Mulle meeldib sinine värv, teate. See on lausa mu lemmikvärv ja puha. Ega ma nüüd täpselt ei teagi, miks ta mulle nii väga meeldib, aga eks samal põhjusel, miks mulle ka teised asjad meeldivad, ehk nad lihtsalt meeldivad. Ega mul teiste värvide vastu kah miskit pole - roheline on ilus ja punane ka ja lilla ja isegi roosa. Mul on praegu roosa kampsun seljas, muide. Ja see meeldib mulle. Mul sai tee otsa. Köögis on seda veel, aga ma ei viitsi tooma minna. Kuigi mul varbad külmetavad. Ma paneks jalga ilusad villased pehmed soojad sinised sokid, aga ma ei tea kus nad on! Wääääää! Ma nägin hiljuti unes, et mind ajas lõvi taga. Toomemäel. Või tegelt, noh, päris ei ajanud, lihtsalt jalutas mööda, aga ma ise põgenesin mingi kolme mehe eest, kellest üks oli käeraudades ja kaks head, ja vähemalt üks neist headest oli pärit Washingtonist. Linnast, mitte osariigist. Marvan. Igatahes ma siis jooksin nende eest ära ja juhtusin kohe kaks korda selle ra...

Mida enam sajab lund, tidili-pomm, seda enam ajab lund, tidili-pomm, kuuse alla hange... Lund sajab!!!!! Whiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :D :D :D

Nii. Aga nüüd saate ultimaatumi. Te kas loete JA kommenteerite mu blogi või ma kustutan ta üleüldse ära. Vat nii - nice and simple. Aga põhimõtteliselt on mul nüüd eksamid. Ja nad ei lähe nii brilliantselt kui varem, nii et ma parem ei rääkiks neist. Tegelt ma parem ei räägiks üldse, või noh, kirjutaks, sest mis mõtet sellel on, kui keegi ei loe. Vat nõnda. Ma nägin öösel unes, et ma jooksin eksamile. Koos Heleriga. Hmm... --- Suxu