Epistole

Vahepeal on igast asja juhtunud, proovime siis selle kõik kronoloogiliselt kirja panna.  Mai alguses oli meil emaga veel üks teatriskäik - ooper "Madama Butterfly". Ilm ei olnud enam ilus kevadine, vaid selline külm ja vilu. Samal päeval oli ka Kevadlaat, kust ma ei tahtnud samuti puududa, seega tegime niisi, et läksime umbes kella neljaks laadale koos ema ja isaga, käisime seal ühe ringi ära ja ostsime kraami, mille isa siis pärast koju viis (oma kraami sain järgmine päev kätte), meie emaga läksime aga kohvikusse. Isa oleks võinud ka kohvikusse tulla, aga ta seekord ei tahtnud.  Pärast kohvikut sõitsime siis bussiga Pauluse kiriku juurde ja läksime sealt teatrisse. Kohad olid meil rõdul ja Väikses Majas oli niisi, et siis sai ka riided ülesse panna, seda ma enne ei teadnudki. Rõdult oli päris hea vaade ja kuulda oli ka hästi, aga mulle tundus, et helivõimendus oli kuidagi valesti, sest kui meeshääl täiest kõrist laulis, siis see heli kuidagi krõbises-põrises ja mu kõrvad...

Kevad läks vahepeal pausi peale ja sadas hoopis lund. Nüüd paistab jälle päike, aga puhub ka külm kirdetuul. Õnneks lubatakse lähimateks päevadeks päikest ja temperatuuri tõusu.  Reedel tähistasime koos lähemal elavate sugulastega ema ja ka isa sünnipäeva. Ma tulin töölt natuke varem ära ja sõitsin otsebussiga vanemate maja juurde, kingitused olid mul varem juba ostetud, kaart ka kirjutatud, lisaks sain ka vanemate maja kõrvalt poest lilled. Teised tulid natuke hiljem. Ema oli ise kuumroa küpsetanud ja koogi teinud, lisaks tellinud ka Selverist suupisteid ja salateid, seega kõht sai korralikult täis ja natuke ülegi. Rääkisime siis igast asjast ja isegi mina sain vahepeal sõna ja üldse oli tore koosolemine. Eile käisime koos emaga jälle teatris. Seekord oli meil siis kõige lühem paus kahe etenduse vahel, alla nädala. Seekord vaatasime komöödiat "Elamise reeglid", mis hõlmas ühe perekonna kokkusaamist jõulude puhul. Seal mängis ka minu onutütar ja ka onutütre tütar, kuigi v...

See nädal oli juba päris-päris kevadine, päikeseline ja temperatuur päeval umbes 12-13 kraadi. Kahjuks lubatakse järgmiseks nädalaks vihma ja lörtsi. Panin selga juba õhema rohelise jope ja jalga kingad ja õhemad püksid.  Külmemaks võib ilm tõepoolest minna, aga vähemalt pimedamaks nii pea mitte. Kell keerati nüüd suveajale ja õhtud on mõnusad ja kaua valged. Valgust tuleb aina juurde ja juurde. See on küll tore. Homme läheme emaga jälle teatrisse. Kaks nädalat tagasi käisime ka, vaatasime Hüljatuid. See oli see etendus, mis jäi mul eelmisel aastal nägemata, kuna jäin täpselt siis haigeks; seekord oli ka hirm nahavahel, et äkki tuleb jälle mingi tõbi kallale, aga õnneks ei tulnud ja saime ilusti minna, ilm oli ka üsna okei.  Etendusega jäime väga rahule, muusika oli ilus ja lavakujundus oli ilus ja kõik oli supertore. Nutsime mõlemad ka omajagu. Kohad olid meil rõdu esimeses reas ja sealt oli väga hea vaade ja ülevaade. Saal oli täitsa täis. Enne teatrit käisime koos...

Viimased paar päeva on juba päris kevadised olnud, lisaks on päev märgatavalt pikem ja valgem. Riigi Ilmateenistus avaldas möödunud talve ülevaate, mida ma sattusin lugema juhuslikult just sel päeval, kui õues oli -10 kraadi - ja siis ma mõtlesin küll, et mis jama see nüüd on, et "möödunud" talv. Aga ei saa eitada, et märts on juba käes. Kuhu jäi veebruar? Kuhu kadus jaanuar? Mõned helgemad hetked tulevad meelde, aga üldmulje on praegu küll selline, et talv tuli ja läks.  Aeg lendab naerukajaka tiivul, aga kuhu see kajakas küll nõnda kiirustab? Igatahes, viimasel ajal on asju juhtunud. Näiteks õnnestus mul vahepeal haigeks jääda. Püüdsin seda küll 30-nda veebruari peale lükata, aga tuli kahjuks natukene varem. Alguses tilkus nina, siis tuli juba palavik ja peavalu. Eks see jah hakkaski mulle imelik tunduma, et kuidas saab nii olla, et kõik ümberringi on haiged, aga mina olen terve. Ei saanudki. Vastlapäeval olin veel kodukontoris, peale seda läksin tööle, salamisi loote...

Nüüd, kus mees on ära kiidetud, saab muudest asjadest ka rääkida. Näiteks Sõbrapäevast. Seda tähistasime mõnusalt kodus üks päev hiljem, reede õhtul siis. Tellisin Sheriff Saloonist toitu (kaks burksi ja ühe salati), poest olin juba eelmine päev ostnud südamekujulisi koogikesi.  Panin siis küünlad põlema, muusika mängima ja sõime koos õhtust. Aga enne seda vahetasime komme. Ma kinkisin talle kommi ja ühe pisikese pehme kutsu-mänguasja ja helendavad pulgad, tema kinkis mulle kommi ja ühe rongimängu ja lisaks peaks mulle veel miskit varsti postkasti potsatama.  Seejärel sõime koos burksi. Ma loodan, et ma hakkan üle saama oma burksi eelarvamusest, igatahes oli see väga hea juustuburger ja mul on plaanis seda ka edaspidi tellida, kas siis koju või kohapeal. Viimati seal deidil käies tellisin hoopis kanaburgeri, mis ei olnud üldse nii hea. R sõi ka juustuburgerit, aga XXL-i ja lisaks olid tal friikad, minul bataadipulgad. Kanasalat jäi maitse poolest viimasele kohale, sest kan...

Tahtsin kirjutada eraldi postituse sellest, kui tore R. tegelikult on. Mehi tuleb ju kiita, muidu... ma ei tea, mis muidu saab. Igatahes solvus ta mu peale ära minu viimast postitust lugedes, kus ma alguses kirjutasin, et ostsin endale uue läpaka. Tegelikult otsis tema minu kriteeriumitele vastava läpaka välja, tellis selle ära ja käis ka poes järel. Mina ainult maksin kinni.  Igasugustes arvutiteemades on tast palju kasu. Kui ta ise ei tea, siis uurib välja. Lisaks on ta ka hea asjaajaja ja ära korraldaja. Näiteks kui meil nõudepesumasin katki läks, siis ta leidis õige remondifirma ja pani aja kinni ja tegeles remondimehega, kui see tuli.  Mul on peaaegu foobia ses suhtes, kui ma pean kuhugi võõrale inimesele helistama. Mul on nii vastumeelt panna näiteks arstile või hambaarstile aega kinni. Mistõttu ma lasen sageli emal panna perearsti juurde aeg kinni. Seal on see häda ka, et tuleb mitu korda helistada, enne kui löögile saab ja siis ma pean iga kord vaimu uuesti valmis ...

Meie kohtumise aastapäev on tegelikult 27. detsember, aga see jäi seekord täitsa tähistamata, sest mul oli samal päeval töö jõulupidu ja siis tuli aastalõpp peale. Tegelikult oli see aga juba poolümmargune number, oleme nüüd 5 aastat koos olnud. Aga 19. jaanuaril, mis on ka omamoodi aastapäev, aga ma ei ütle mille, läksime siiski ka koos kohtingule. Kaalusin alguses mõnda uut kohvikut Aparaaditehases, aga jäime ikka vana lemmiku juurde, Sheriff Saloon. Seal oli muuseas ka meie päris esimene kohting, kuigi siis oli selle koha peal Kreeka Taverna.  Jõudsime kohale natuke enne kella kuut, saime hea aknaaluse koha ja tellisime mõlemad hamburgerid, talle juustu oma ja mina võtsin kanaga. Ma tavaliselt burgerit ei söö, sest ma olen selle koha pealt natuke snoob, kuigi ei tohiks olla, sest ma olen ka väga häid burgereid saanud, küll mitte päris kohvikus, aga kodukohvikutes küll. Lihtsalt mul seondub burger MacDonaldsiga ja see ei ole üldse minu tüüpi koht.  Minu burks oli päris h...

Taaskord uus aasta. Viimasel ajal tuleb neid kuidagi sagedamini ette kui varasemalt. Alles oli üks aastavahetus ja nüüd on jälle. Mnjah. Lisaks oli mul vana-aasta õhtul tõsiselt meh-tunne peal. No lõppeb üks aasta ja algab teine, mis selles ikka nii erilist on. Õnneks suutsin end keskööks ikka rohkem elevile ajada ja jooksin muudkui ühest toast teise rakette vaatama ja siis kobisin rõdule säraküünlaid säratama.  Peale seda kui ma olin FB's sõna võtnud teemal, et uusaastalubadused ei ole mõttetud, tuleb lihtsalt anda õigeid lubadusi, siis vaatasin üle oma 2018. a. lubadused ja tuli välja, et need olid küll täitsa valed. Kus olid lubadused, et käi palju teatris, käi reisul, loe raamatuid, ole tore?! Ma kohe ütlen kus. Üle-eelmiste aastate juures. Noneh, eks ole. Igatahes, siit nad tulevad: 2018 aasta lubadused * ära ole õhtuti liiga kaua tööl - olin. Kuigi ma ikka mitu korda otsustasin, et lähen hiljemalt kell 6 ära, siis ikkagi olin. Ma süüdistan igatahes kolleege. Kui nema...

Kunagi ammu-ammu-ammu oli selline Eesti seriaal/sari nagu "Armastuse kahur". Ei, see ei olnud seebikas ega draama ega komöödia ega armastuslugu. See oli scifi/ulme, nö kodumaine X-files. Selle nimega oli ka mingi stoori, umbes nii, et kui kaks inimest väga teineteist armastavad, siis muutuvad nad kahuriks ja... eee... erm... something. Igatahes seletati see esimeses osas ära.  Jabur nimi. Jabur seriaal. Aga omamoodi huvitav. Tegelikult, kui aus olla, ega see pealkiri nii jabur ju polegi. Pea igas seriaalis, kus on ilus meespeategelane ja ilus naispeategelane, nad varem või hiljem (enamasti hiljem) avastavad, et on tegelikult teineteist esimesest osast peale armastanud ja loodud koos olema - vaatajad on sellest juba ammu teadlikud ja saavad nüüd öelda: awww, lõpuks ometi! Seejärel on nad mõnda aega koos, saavad võib-olla lapse ja siis mõnikord üks neist sureb või röövitakse tulnukate poolt ära. Eestlased jätsid selle osa vahele ja panid kohe mehe ja naise kokku, ausalt ja ke...

Täna näiteks olen ma ta peale pahane, kuna ta käis poes, aga ei öelnud mulle, et ta läheb poodi, seega ma ei saanud talle öelda, mida mina poest soovin. Ta tõi küll piima, aga tomateid mitte. Nüüd ma pean ise poodi minema ainult nende tomatite pärast. Tema tomatit eriti ei söö ja piima ka ei joo. Aga kui mina käisin poes ja ma käin poes hoopis tihedamini kui tema, vähemalt viimasel ajal olen käinud, siis ma küll küsisin talt, mida ta soovib ja tõin talle seda. Aga tema... ei öelnudki mulle, et ta poodi läheb. Ja tema on nüüd minu peale pahane, et ta tegi head ja käis poes, aga vastutasuks saab selle, et ma ta peale pahane olen.  Ja siis ma olen ta peale pahane, et ta on minu peale pahane, et ma olen ta peale pahane. Sest minu meelest on mul õigus olla. Ta teab, et ma tahan teada, kui ta poodi läheb. Aga kui ta minu peale niisi pahane on, siis mulle tundub, et mina tegin midagi valesti. Aga ma ei teinud! Või kui tegingi, siis tema tegi ka! Ja prügi jättis ta ka välja viimata! ...

Tunnistan ausalt üles, et mulle ei meeldi mardi- ja kadrisandid. See tähendab, nad võivad ringi käia ja iseenesest on see lahe komme ja ma olen ka vist kunagi vähemalt kadrit jooksmas käinud, aga... ise ma neid väga näha ei taha. Miks? Sest ma ei oska lastega rääkida. Ei taha seda ninnu-nännutamist teha, et oh küll te olete toredad, küll te laulate-tantsite ilusasti. Mulle vist ei meeldi üldse lastega juttu ajada. Võib-olla ma lihtsalt kardan neid natuke. Kui teised seda teevad, siis minugi poolest, tore. Komme ma võiks neile anda, aga muu osa on kuidagi nii... ebamugav. Või ma ei tea.  Ma mäletan, et kui vanemate juures kunagi sandid käisid, siis ma läksin nurga taha peitu ja enne välja ei tulnud, kui nad olid ära läinud. Vot nii on praegu minu suhtumine. Võib-olla, kui ma leiaksin kuskilt selle julguse nad sisse lasta, võib-olla nad isegi hakkaksid mulle meeldima. Aga ükski sant ei viitsi nii kaua minu ukse taga passida, kuni mina teisel pool ust julgust kogun. Seega ma lihts...

Mõned inimesed räägivad, et jama kui selle jõulundusega liiga varakult pihta hakatakse. Mul on see aasta küll nõnda, et nii kui talveaeg kukkus, tuli mul jõuluootus peale. Vahepeal on juba terve kuu juba mööda lennanud (ausalt, kuhu see aeg küll kaob!) ja ma olen kaks korda verivorsti söönud. Hääd olid.  Samuti olen päevast päeva jälginud, kuidas linnas jõulutulekesi juurde tekib, ja rõõmustanud. Eelmisel nädala kaunistati ära Ülikooli sambad ja maja, põlemas ma neid tulukesi veel ei ole näinud. Küll on aga kesklinnas mitu superkena tulukestesse mässitud puud. Raudteejaamas oli neid juba eelmise aasta kaks tükki ja see aasta on ka, aga nüüd on kesklinnas ka, iga õhtu, kui töölt tulen, kõnnin mööda ja imetlen. Nii nummid. :) Muudel teemadel, püüan oma reisikirjelduse varsti valmis saada. Juhtusin lugema oma 2011 aasta Kreeka reisi kirjeldust ja see oli nagu superhästi kirjutatud (kiidan jah iseennast), aga kahjuks pooleli jäänud.  Ma vist ei kirjutanudki seda lõpuni. Kahju....

Oeh, mul oli nii tore puhkus. Kaks nädalat, millest 8 päeva veetsin Küprosel. Seal oli tõsiselt mõnna - palmid, päike, meri ja kiisud. Sooja oli u 30 kraadi. Sai ringi sõidetud ja huvitavaid asju vaadatud, aga jäi ka aega niisama rannas olla, kas siis päikest võtta või päevavarju all tukastada või meres hulpida. Rand oli seal ilus liivane ja meri oli ilus roheline ja mõnus soolane. Ega ma seal väga ujuda ei viitsinud, heitsin lihtsalt selili ja lasin lainetel end kaldale uhtuda. Kui tagasi siia jõudsin, oli kolm päeva selline tunne, et peaks vist talveunne jääma. Algselt ma mõtlesin, et mul on kohvi võõrutusnähud peal, kuna reisil jõime igal hommikul kohvi ja päeval ka mõnikord. Ega ma ei teagi, mis see oli, aga nüüd läks üle. Hakkan vist harjuma sellega, et olen tagasi siin külmal, lumisel maal. Eilne lumesadu oli tegelikult väga ilus. Istusin oma soojas kodus ja vaatasin aknast välja.  Homme tuleb siis tööle minna. Mulle see mõte väga ei meeldi, aga mis mul ikka üle jääb. O...

Oli meil siin üks õhtu selline keskmise suurusega tüli, mis sai alguse sellest, et R. võitis mind ühes arvutimängus ja ma sain pahaseks. Mõnda aega kannatasin küll, hambad ristis ja pisarad silmas, aga ikka tuli kõik välja. Ma ei oska oma pahameelt vaka all hoida või kuhugi ära kaotada, ma pean ikka kõik välja elama, alles siis saan rahu. Igatahes, see selleks, aga järgmine päev hakkasin sel teemal mõtlema.   Mõned inimesed arvavad, et tõeline armastus on siis, kui üldse ei tülitseta ja teised jälle, et ilma tülideta ei ole mingi õige suhe. Mina ei nõustu kummagagi või siis nõustun hoopis mõlemaga. Ma arvan, et asi on inimestes. On olemas selliseid inimesi, kes on ise harmoonilised või siis moodustavad koos harmoonilise paari, sobituvad teineteisega ja moodustavad ühe ilusa ümmarguse terviku. Aga siis on ka teistsuguseid inimesi, näiteks nagu mina. Ma ei kujuta ette, milline peaks olema mu kaaslane, et me kunagi ei tülitseks. Väga rahulik ja väga tallaalune, aga ma ei usu,...

Nüüd on siis ka ametlikult sügis käes. Ja ilmad lähevadki nüüd sügisesemaks. Täna oli selline vahelduv ilm, et vahepeal säras päike ja siis tuli padusadu, seega kokkuvõttes oli päris hea kodus olla ja puhata.  Reedel oli selle suve viimane soe ilm. Käisime vanematega sel puhul kohvikus ja ma mõtlesin, et jääme sinna nii kauaks kuni külm hakkab. Seda me siiski ei teinud, sest külm hakkas umbes 5 minutit peale maha istumist - päike kadus nurga taha ja tuul tuli nurga tagant välja. Panin oma fliisi korralikult selga ja pärast võtsin kohviku fliisi veel lisaks peale, siis oli päris hea. Hiljem käisime veel teises kohas kohvi ja kooki söömas, aga seal ei saanud väljas istuda, sest kõik kohad olid täis. Koju jõudes oli mul kõht nii täis, et mõtlesin, et nüüd ei taha mitu päeva süüa. Aga juba järgmine hommik oli kõht jälle tühjapoolne.  Laupäeval tõusin varem üles kui tavaliselt, äratus oli kell 10, et jõuaksime kenasti Tähtvere Õunaõuepäevadele. Õues tibutas siis vihma, aga see ...

Septembrikuu möödub nii, et ei saa arugi. Ilm on ikka veel üsna suviselt soe. Nädal tagasi, kui oli Maarjalaat, oli lausa suviselt kuum. Seisin bussipeatuses ja hullult palav oli ja korraks tuli ka reeturlik mõte, et millal see talv nüüd ometi tuleb. Aga tegelikult ma ei taha talve ja mulle meeldib soojus. See nädal oli natuke jahedam, aga ma käin ikka ainult fliisi väel. Järgmise nädala teiseks pooleks lubatakse jälle üle 20 kraadi ja ilusat päikest.   Sel aastal oli ikka tõsiselt ilus suvi. Juba kevadel läks ruttu soojaks ja ilusaks, mais oli esimene kuumalaine, mis jätkus juulis ja ka augustis. Mõtlesin, et tänavune suvi oli täpselt vastupidine eelmise aasta omale - kui eelmisel aastal oli jahe ja vilu suvi mõne üksiku ja soojema päevaga, siis sel aastal oli kogu aeg ilus ja kuum, ainult mõned üksikud vihmased ja vilud ilmad. Igatahes täiesti super suvi.  Eelmine laupäev oli siis laat, kus me emaga käisime ja ma ostsin endale jälle suure koti laadakraami, toitu kül...

Veel hullem, tegelikult. Ma olen täna see, kes ma olin 20 aastat tagasi.  Mõnikord tänaval ja bussis näeb selliseid tegelasi nagu teismelised. Mõnikord tuleb neid nähes peale külmavärin ja seejärel sügav rahulolu ohe, et küll on hea, et mina enam selline ei ole. Aga siis läheb mööda umbes kaks päeva (või kaks tundi) ja ma olengi täpselt selline. Käitun nii nagu käitusin siis. Mõtlen nii nagu mõtlesin siis. Tunnen nii nagu tundsin siis.  Kui ma mõtlesin 20 aastat tagasi, milline ma olen 20 aasta pärast, siis ma arvasin, et ma olen Täiskasvanud Inimene. Selline, kes ei jonni ja ei tee draamat ja ei käitu lapsikult, mitte sellepärast, et Täiskasvanud Inimesed nii ei tee , vaid seetõttu, et Täiskasvanud Inimesed ei taha nii teha. Aga mina tahan. Ja vahetevahel teen kah. Ausalt. Ma siiamaani jonnin, kui ma ei saa on tahtmist. Löön jalaga vastu maad ja ütlen, et aga mina tahan! Ja isegi kui ma kuidagi suudan end tagasi hoida, kui ma olen "vales seltskonnas", koos nendega, ...

Käisime eile koos R-ga kesklinnas Toidu- ja Veinifestivalil. Tegelikult ma külastasin seda natuke ka juba reedel, aga eile oli see veel rohkem hoogu sisse saanud. Lisaks tänavaäärsetele söögikohtadele olid ka müügiletid nüüd, nagu hansalaadal, aga ainult toidukraami omad. Esialgu jalutasime niisama ringi ja vaatasime, mida head seal on. Oli plaanis burksi süüa.  Mina tavaliselt burksi ei söö. Ma pigem tellin endale salati vms ja siis vaatan unistavalt R-i burksi suunas ja enamasti saan sealt ühe ampsu ka ja siis vahin unistavalt edasi, sest see on täitsa hea. Aga seda, et ma ise burksi tellin, tavaliselt ei juhtu. Eile oli mul aga täpselt see plaanis, kuigi toiduvalik oli üsna mitmekesine. Oli liha ja kala, wrappe, tacosid, šašlõkki ja muid grillvärke, võib-olla salatit ka. Igal juhul nii kergemaid palasid kui ka toitvamat sööki, magusaid asju oli ka palju.  Leidsime siis ühe paljutõotava burskiauto ja ma tellisingi ära kaks juustuburksi. Natuke tuli neid oodata ka, selle ...

Viin, Austria, 29.06 – 02.07.2018 NB! Need, kes ei viitsi tervet juttu lugeda, siis kerige lõppu, seal on kokkuvõte. Neljapäev, 28.06. Sõitsime kella kolmese rongiga Tallinnasse, kus olime endile üheks ööks kinni pannud toa GO Shnelli Hotellis, mis asub kohe raudteejaama kõrval. Lennujaamas pidime olema kell 5 hommikul. Olime enne tükk aega mõelnud, kuidas ikkagi toimida, kas minna varem ja ööbida hotellis, kusjuures alguses kaalusime ainult Ülemiste Hotelli, aga seal olid alles vaid kallid toad. Korra mõtlesime ka, et sõita Tallinnasse öise bussiga, aga seda varianti me mõlemad ikkagi pelgasime, sest mis saab siis, kui midagi juhtub ja me oleme alles Tartus ja juba 3-4 tunni pärast peaksime olema Tallinna lennujaamas. Pealegi oleks me sellise variandi puhul pidanud olema kas terve öö üleval või oleks saanud ainult mõned tunnid magada. Otsustasime siis lõpuks Shnelli hotelli kasuks, kuna rongiga minnes on see tõesti kohe sealsamas ja lisaks oli tuba ka mõistliku hinnaga j...