Epistole

... lahedad küünlad? Where have all cool candles gone, Long time passing. Where have all cool candles gone, Long time ago. Gone to ashes everyone, When will they ever learn, When will they ever learn. Küünlad tegelikult ei põle vist tuhaks.

Täna tegime ka piparkooke. Kõigepealt glasuuritasime, siis leidsime, et ohoo! piparkoogid said otsa, aga glasuur mitte, siis küpsetasime 1 kilo juurde ja glasuuritasime need kah ära. Nüüd pole meil kodus vist ühtegi glasu urita piparkooki või kui on, siis kuskil kapi taga. Ema tegi palju lumiseid põtru. Ta on põtradest ikka tõsises vaimustuses. Ja piparkookidest kah. Vahepeal tegi neid peaaegu iga päev. Juba kaks korda on ta ise tainast teinud, aga nüüd sai see kõik meil tehtud. Pildid on eelmisest laupäevast.

Mul kummitas see lauluke, kui ma õues värsket õhtu hingasin ja bussi ootasin. Kolmkümmend minutit. Päris veider oli pärast kõndida nii, et ei tundnud oma varbaid. Aga tööl sulasin üles, seal on soe, kui me ukse kinni paneme. Ma mõtlesin eile, et selliste külmade ilmade juures on kõige toredam see, et varsti tulevad sellised ilmad, et mõeldes tagasi nendele ilmadele, assotseerub sõna "soe". Eilse-tänasega see nii päris polnud, sest eile oli tuul. Isem. Ja ma nägin päikesetõusu. :) Romantilisele Suxule meeldivad sellised hästi külmad talveilmad, kui lumi krudiseb ja kõik on härmas ja õhk on krõbe külm, kuigi füüsiline Suxu - kes lõdiseb, libiseb ja vaatab maailma läbi uduste klaaside - on pisut teisel arvamusel. Laupäeval tegime üle kolme tunni piparkooke. Ema küpsetas, mina glasuuritasin. Ja siis ma leidsin, et kuigi kassid on toredad ja põtru on palju (ema sattus neist vaimustusse) ja pardid on ekstra-laheded (mulle meeldib parte teha), siis kõige tavalisemast ümmargusest pip...

Ma kaotasin oma Maanteemuuseumi helkuri ära. Kahju küll. Siis ma läksin ja ostsin teel tööle uue. Põdrapeakujulise. Ma alguses arvasin, et tal polegi nööri kaasas, sest nöör oli põdrapea taga ja kilekott oli sealt poolt läbipaistmatu, nii et mul olid suured plaanid endalt salk juukseid ära lõigata ja neist nöör punuda. Aga siis ma leidsin, et nii ka ei saa, mul ei ole ju kääre. Aga siis tuli välja, et põdrapeahelkuril oli ikkagi nöör kaasas, nii et ma sain ta sarvepidi külge riputada. Jeee! Aga näha saate seda alles siis, kui soojaks läheb, sest ta on mul õhema jope küljes. Helkuritest rääkides, Papul olid kunagi suured plaanid teha kulbi- ja ämmelgakujulised helkurid. Mis siis veel. Ostsin täna pirrukaid ja ahastasin. Ei, teist pidi ikka. Kes siis pirrukatega ahastab. Suxu mitte. Suxu sööb neid. Hetkel mitte. Otsa said.

Beware! Big brother is watching! ... But he ain't reading! ;) Sorri, siseringi naljad. Ringi tegemiseks ju piisab kahest punktist.

Tänane õhtu oli nii soe ja sume, justkui augustikuu. Seisin tänavaristil ja mõtlesin, kas minna kommipoodi või sokipoodi, aga lõpuks ei läinudki kumbagi. Oleks võinud, buss jäi 5 minti hiljaks, aga ka sellest polnd midagi, sest õhtu oli nii soe ja sume, justkui augustikuu. Päriselt kaa. Eelmisel nädalal kummitas mul selline lõbus lauluke, kui see just üleeelmine nädal ei olnud: Kõik läheb mööda Daa-da-da-daa Let man's petty nations tear themselves apart My lands only borders lie around my heart. Mul olid selle suhtes küll mõningad kahtlused, aga 'daa-da-da-daa' on sageliesinev motiiv ka paljudes teistes lauludes, mis ma ümisen, ja üleüldse kõlab see salmike päris kenasti, nii et pole vist mõtet teda väga kahtlustada. Üks must kass lasi mind hommikul üle tee minna. Huvitav, kas see mustadele kassidele ka midagi tähendab, kui Suxu üle tee läheb? Ehh, neil on vist parematki teha. Meie majas on oranž kass. Emale ta ei meeldi, sest ta murdis kunagi ühe kajaka maha, ja kujutage e...

Kaks küsimust, mis ma pühendan Oravale. Mõlemad. Sest teate küll miks. 1) Mitu Erki Noolt on üks sinivaal? 2) Mitu Martin Müürseppa on üks Empire State Building?

Ausalt. Eile vaatasin koguni kahte. Kõigepealt "Cats". No see polnud päris film. Laval etendatud. Kuigi eriefekte oli ka. Ma vähemalt väga loodan, et nad päriselt niimoodi välku ei tee. Ja pealegi oli seal üks poolläbipaistev elukas. Ja steptantsivad prussakad - see ei olnud eriefekt, aga see võlus mind täitsa ära. Laulud kummitavad praegugi. Aga siis kui Cats läbi sai ja kui ma DVD välja võtsin ja kavatsesin minna teise tuppa Õnnet vaatama, tuli telkust midagi põnevat. Multikas tuli. Seal oli üks Giselle, kes hakkas abielluma printsiga, ja üks vöötorav. Ja loomulikult - kuidas siis muidu - üks kuri nõiast võõrasema, kes lükkas Giselle'i kaevu ja saatis ta paika, kus ei ole õnnelikke lõppe, nagu ta väitis. Tuli välja, et see koht oli New York. See oli tore, lõbus film, pooleldi multikas, pooleldi päris. Seal olid prussakad, kes küürisid vanni. Ja rotid, kes pesid nõusid. Ja tuvid, kes viisid taldrikuid kappi. Ja siis see nunnu mees, kes Grey Anatoomias Derekit mängib. Ja ...

Mulle väga-väga meeldib see Kuuba muusika plaat, mille ma reedel ostsin. Ja Kaubamaja muusika-filmipood on nüüd üks minu lemmikpoode. Jeee! Eile kummitas mul pool päeva A-ha Crying in the Rain. Tavaliselt käib see närvidele, kui midagi kummitama jääb, eriti kui see on midagi, mida tavaliselt nagu ei kuulakski, aga seekord see nii ei olnud. Seekord oli täitsa tore. Mitte nii tore kui päris muusika, aga ütleks et the next best thing . Hoopis lõbusam oli tööd teha, niimoodi mõttes ümisedes. Täna kummitas vahepeal Champs Elysees.

Ehk siis järjekordne naeruväärne õudukas. "Uneskõndijad" oli pealkirjaks ja seekord ma teadsin paremini, kui pealkirjast midagi head loota. Mulle tundub, et selle filmi pealkirjastamisel oli kasutatud umbes sama võtet, nagu mina mõnikord kasutan, kui ma oma blogi sissekandeid pealkirjastada ei oska. Ehk siis ma haaran sõnaraamatu, mõnikord eesti-inglise, mõnikord ladina-eesti, avan selle suvaliselt kohalt, suskan lehekülge näpuga suvalisse kohta ja võtan siis pealkirjaks sõna, mis näpu alla jäi. Okei, võib-olla mitte päris sama metoodika. Filmitegijad vist ikka otsisid mõne sõna, mis oleks selline üüü! ja pisutki õudusttekitav. Kuigi mina ei saa aru, mis oli mingitel tobedatel koletistel, kes imesid süütutest tüdrukutest elu välja, midagigi tegemist unes kõndimisega. Ma saaksin veel aru, kui nad oleksid unes jubedikeks muutunud ja siis seda teinud ja ärgates mitte midagi mäletanud, aga hetkel on ainus vähegi loogiline põhjendus, mis ma välja oskan mõelda, see, et Sleepwalkers...

Suxu ostis täna uue koti. Poemüüja pani selle kotti. Bussipeatuses võttis Suxu kotist koti ja pani koti, mis oli kotis, kotti. Küsimus: mitu kotti oli Suxul? Hoiatus: üks pisike konks. Boonusküsimus: mis kotid olid Suxul? Need, kes õigesti vastavad, saavad prääniku. Need, kes valesti vastavad, saavad pool präänikut. Aga need, kes üldse ei üritagi, saavad piitsa. Ma tean, ma olen *nii* kaval. Ilusad tärnid. ******************************************** Ma annan siis tärnülesande ka, see on tegelt päris keeruline, aga seda saab ka lihtsalt võtta. *ülesanne : kui Suxul on antibakteriaalne hambahari, kas sellest järeldub, et Suxu on ürgtiiger? Seda võib igatahes väita, et Suxul on antibakteriaalne hambahari ja täpselt seda Suxu väidabki. Ta ostis uue ägeda antibakteriaalse hambaharja, hõbedaioonidega ja puha(s). ******************************************** Ma panen musa kah, äkki aitab mõelda või aitab... mitte mõelda.

Hakkasin ükspäev selle peale mõtlema. Sellise loogilise, bioloogilise, evoloogilise.. eee.. lutsioonilise külje pealt, mitte et lihtsalt, kuna neil pole habemehormoone. Et nagu, ahvid olid kõik karvased, aga inimesed ei ole nii karvased, nii et miks ikkagi naistel habet pole? Või miks siis meestel on? Esimene mõte kohe habeme funktsiooni kohta, et see kaitseb. Külma eest kaitseb. Ürgtiigri eest vist väga ei kaitse, kuigi nagu väidab Horisont, "ürgtiiger näksas üllatavalt õrnalt" . Aga külma eest ikka ja eks vanal ajal olnud nii (enne feminismi), et mehed käisid väljas küttimas ja naised kasvatasid tule ümber lapsi. Ja noh, võib-olla mingi kasu oli mõõkhambulise tiigri vastu kah. Äkki talle läksid karvad kurku või midagi. Teine mõte. Meestele meeldisid habemeta naised rohkem ja seega loodusliku valiku tagajärjel jäid ellu habemeta naised. Ja meestele meeldisid habemeta naised rohkem selle pärast, et neist sai aru, et nad olid naised. Nii et point ei pruukinudki olla meeldimise...

Kirjutan, ei tea küll miks, aga lihtsalt. Elust olust maast ja merest. Kuigi merest siiski vist mitte. Mul läksid vahepeal jälle ühed kõrvaklapid läbi. Siis ma kuulasin nendega muusikat ja mõtlesin, et hmm, kas on asi minus või kõlas muusika ennem paremini. Aga noh, ennem oli ka taevas taevasem, rohi rohusem ja miks ei võinuks siis ka muusika muusikasem olla. Aga siis ma sain uued kõrvaklapid (kaks paari - sinised!) ja muusika on jälle muusikasem. :) Nägin ükspäev sellist toredat unenägu, et tulin mina mööda Rüütli tänavat ja tulid mulle vastu kaks poissi. Ja mina vaatasin, et ohhoo! need on ju Siim ja Margus. Küsisingi kohe neilt, et kas te olete Siim ja Margus. Nad vastasid, et ei ole. Mina küsisin, et kas nad on selles ikka kindlad, nad näevad nii Siim ja Margus välja. Nad vastasid, et on küll kindlad. Eee... see oligi kõik. :P Ööl vastu tänast olin ma jälle koolis ja mul oli tulemas selline tore tund nagu "Lahkamine". Ausalt, mul pole tükk aega ühtegi verist unenägu olnud...

Ma avastasin, et pole tükk aega ühtegi oma unenägu kirjeldanud, mis tähendab, et on ülim aeg seda nüüd teha. Nägin seda siis ööl vastu eilset ning seal oli kaks põhipointi, põhiprobleemi, suurt keskset asja, mille ümber keerlesid kari väikseid asju. Tegelikult oli seal isegi kaks erinevat lugu, aga kuna ma nägin neid üsna läbisegi, siis nad sulasid kokku. Ja need pointid olid siis järgmised: lohe ja plätad. Ühes unenäos võitlesin ma lohe vastu ja teises otsisin ma plätasid. Ja mõlemad olid võrdse tähtsusega probleemid ja eksisteerisid üsna samaaegselt või väikeste vahedega. Plätasid oli mul selleks vaja, et randa minna. Sinna lubati ainult plätadega. Aga mitte selliste plätadega nagu mul on, varbavahe omad, vaid sellistega, mis ei ole varbavahe omad. Nii et mul oli probleem. Ma küll lootsin, et ehk Papul on mulle selliseid laenata, pidimegi koos randa minema. Ja rand oli äärmiselt hele-hele-kollane-valge. Mul unanäos on rannad tavaliselt selliseid. Aga selleks ajaks, kui mina sinna jõu...

Tulin mina köögist, ühes käes kott porgandeid, teises pudel piiritust. Ja mis siis edasi juhtuma hakkas, mõelge enda kujutlusvõimet pingutades välja, sest see algus kõlab nii paljutõotavalt, et pole tarvis seda ära rikkuda sellega, mis tast tegelikultvälja tuli. ;) Aga pikemalt räägin hoopis sellest, et lugesin Jane Austeni "Mansfield Park"-i läbi ja siis vaatasin kohe järgmisel päeval filmi otsa (dvd-l on). Ei meeldinud film eriti, nad olid pointi kuhugi ära kaotanud, mulle tundus. Ja peategelane naeratas liiga palju. Ja üldse käitusid nad kõik nii, nagu ei tohiks. Mängisid näiteks sulgpalli, mängisid pimesikku, tantsisid valssi. Ja ma ei saa aru, miks ühes kohas balli asemel piknik oli. Võib-olla selleks, et peategelased saaksid teineteist kabistada. Sest muidu ei saaks ju keegi aru, et seal mingi romantika toimub! Musitati ka liiga palju. Tervelt kaks-kolm korda vist. Oi-oi. Ja üleüldse. Vahepeal olid täitsa mõttetud stseenid, millest ei saanud üldse aru, ja kus peategelan...

Ehk siis kas ülihea päev või ülihalb päev, vähemalt nii väideti. Kuskil. Ilus on ta küll ja meelde jääb ka, nii et täitsa sobiv pulma-aastapäeviks. Ei, ma ei abiellunud täna. Ei kavatse ka. Ja ilm on ka nii ilus. Väidetavalt viimane kena suvepäev, millest on üpris kahju. Sõin täna Ülikooli Kohvikus üleküpsetatud jäätist puuviljadega. See oli sellises pisikeses topsis, all puuviljad (õunad, banaanid, kiivid, võib-olla ka pirnid), peal jäätis ja kõige peal munavalgevaht, mis siis küpsetati kuskil nii, et puuviljad olid soojad, munavalgevaht oli pealt kuldpruun ja jäätis oli sees külm. Vahva ju. Ja nägi selline kena pallike välja ka. Shakespeare'i kohvikus eelmine nädal sain ka hääd toitu, mistanüüdoligi eitulemeelde aaa, kuum tortilla krevettide ja mangokastmega. Ja siis oli seal veel teravat kastet ja salati jaoks salatikastet ja üldse oli nämma. Krevetid täitsa sobivad magusa asjaga, näiteks mee-kookoskastmega. Aga noid ma olen saanud korra ja seegi oli seitse aastat tagasi. Nii, m...

Farmi kooreste jogurtite seerias on vaarikajogurt, mis, kui uskuda kirja topsikul, sisaldab 7,7% vaarikaid. Kindlasti on vaarika jogurteid ennegi olnud, eks ma ole vast neid söönud kah, aga nüüd maitsesin seda. Maitse oli vaarikane. Ja päris hea. Mitte küll parem kui musta kirsi oma, aga mulle meeldib lihtsalt kirss rohkem, selline hapukas, aga vaarikane vaarikajogurt oli ka täitsa hää. Soovitan. Jahedalt.

Eile oli terve linn kirjusid liblikaid täis, muudkui lendasid must mööda. Teine võimalus muidugi, et linnas oli paar-kolm kirjut liblikat, kes jälitasid mind. Ja jõe ääres olid pardid. Nemad ei jälitanud mind. Tahtsin eile vennaga lõhepraadi sööma mina, aga vat sunnikud olid selle menüüst välja korjanud, nii et pidime lõhepastaga leppima. Noh, seegi hea. Ja venna siis seletas mulle ära, miks Kanter oma pronksi üle nii ääretult kurb oli, kuigi täna küll kommentaatorid ütlesid, et nii pettunud ei tasu ikka kah olla. Seda ma ei teadnudki, et Kanter raamatu on kirjutanud. Aga MM on siis selleks korraks läbi. Ei saagi enam hümne kuulata. Mulle meeldis Keenia oma (seda lasti ka üsna palju) ja Austraalia oli kah päris lahe, aga kellegi hümn oli küll selline, et me isaga mõlemad mõtlesime, et mis laste jõululaul see nüüd on. Tiliseb, tiliseb... misiganes. Ja siis mind kohutavalt piinas (eee... njah) see laul, mida lasti seal enne auhinnatseremooniat. Seda ei olnud kunagi nii pikalt, et ma aru ...

Minu mustade päevade tagavara on nüüd lõplikult ammendatud. Jõuludeks saadud šokolaadi sõin juba ammu ära, lagritsale tegin paar päeva tagasi otsa peale, Tallinnast peoga kaasahaaratud lutsukommid sõin eile emmemmi vaadates ära ja kolm viimast tükki Udu šokolaadist maiustasime šampuse kõrvale - Kanteri medali puhul, mitte Taasiseseisvuspäeva. Oh-jah, need sportlased on ikka naljakad küll. Maailmas paremuselt kolmas ja siis räägib, et oh kui halb päev tal oli ja nii tühi tunne on nüüd sees ja terve Eesti on kohutavalt pettunud. Kuhu jäi siis see positiivne suhtumine, et noh, läks nigu läks, medal ju tuli - jee!, ehk järgmine kord läheb veel paremini. Samas, ma pole profisportlastest kunagi eriti aru saanud. Aga oda tahaks isegi proovida visata. Ketast võib-olla kah. Nüüd tulevad meelde need kekatunnid Ülikooli Spordihallis, kus sai muuhulgas ka kuuli tõugatud. Ja sellega tuleb selline seos, et tahaks sedasamust bowlingut mängida. Aga jah, ma avastasin enda poest samad lagritsad, mis ma ...

Kes retsepti tahab, küsigu. Eksootiline köögiviljasalat estragoniga - hullult hea ka ilma estragonita Virsikusalat mozzarella ja Parma singiga - meil oli tavaline sink Spinatisalat kodujuustuga Kapsa-redisesalat makraga - esimene salat, mis me sellest raamatust tegime; kerge teha ja hästi nämma Kruubisalat Setu moodi - ema tegi seda, kui ma Tallinnast tulin. Väga hää. Herne-oa-õuna salat - minu lemmik ja hästi lihtne-kiire teha Oasalat balsamiäädikaga - ehk kolme oa salat Kartuli-fetasalat - seda te teate Broilerisalat jogurtikastmega - ettevaatust küüslaugu lisamisel, ei ole mõtet panna rohkem kui retsept nõuab! Mozzarella-spinatisalat maasikatega Paprikane juustu-puuviljasalat - seda teate ka Kõik on äärmiselt hääd ja nämmad salatid. :)

Käisin Auras liugu laskmas. Isegi rohelisest torust lasin alla. Jube oli. Esimene mõte alla jõudes oli 'Jee! Pääsesin eluga', aga samas oli see ka liiga lühike, et korralikult paanikasse sattuda. Oranž toru oli mõnus, sealt sai ikka ilusa pika liu. Mitte ei saa aru, miks ma nii mingi viis-kuus aastat Auras pole käinud, seal on ju nii lõbus! Kinos on ka lahe. Kuigi, tõsi, Cinamoni toolid kriuksuvad (mitte küll minu oma, aga vaiksel hetkel oli ümberringi kuulda) ja ekraanile tahaks MagicBright'i juurde panna, aga samas jälle on tooliridade vahel piisavalt ruumi jalgu sirutada. Käisime jah "Jääaeg 3" vaatamas. Sorri, Udu, ma tean, et meil oli kavas koos minna, aga Papul pole aega ja üleüldse. Aga soovitan küll vaatama minna, kui see veel jookseb. Äärmiselt lahe oli! Oravaromanss ja puha. ;) Ma olen viimasel ajal päris palju Yahtzee't mänginud. Ega ma ei kaeble, see on parem kui näiteks Monopol. Lihtsalt ma ostsin poest kaardid, et kaarte mängida, ja samas pakis o...

Käisime eile jalgpalli mängimas. Ostsime just uue ilusa palli, läksime seda sisse pühitsema ning pühitsesime selle sisse hoopiski augu. Aga ma oleksin peaaegu võitnud, seis oli 9:9 ja tükk aega ei läinud ükski pall väravasse, aga lõpuks siiski üks läks. Aga noh, tavaliselt mul ei lähe niigi hästi. Isa otsis pool tundi oma nii ilusat konksu taga. Kirus end, et miks ta küll konksu tema endiselt kohalt loogilisse kohta pani, sest nüüd ta ei leidnud teda sealt loogilisest kohast enam üles. Otsis siis enam-vähem loogilised kohad ka läbi, aga lõpuks tuli välja, et ta polnudki seda loogilisse kohta pannud, oli ainult kavatsenud. Hiljem korraldas ta tulekahju. Terve korter oli suitsulõhna täis. Ükski andur ei teinud vähimatki häält. Ja mina kaotasin oma ööliblika ära. Oli selline pisike, pastelne ja nunnu. Ja ma kartsin, et äkki ma istun/astun talle nüüd kogemata peale. Aga ei leidnudki enam üles. Ainult ühe sääse leidsin.

Veetsin pool päeva äärmiselt produktiivselt, nimelt vaatasin YouTube'ist Scooby-Doo multikaid. Lühikesi ja pikki, vanu ja uusi, uuesti ja esmakordselt. Leidsin oma vana lemmiku, Scooby-Doo on Zombie Island , aga ka selliseid toredaid, mida ma polnudki varem näinud, nagu Scooby-Doo and the Goblin King , Scooby-Doo and the Witch's Ghost , Scooby-Doo and Pirates Ahoy . Väga lahe, pole enne kunagi selliseid pikki asju YouTube'ist vaadanud, aga mõnel oli kohe päris hea kvaliteet, sai full screen vaadata ja pilt oli ilus. Tore ju. :)

ehk Suxu Seiklused Põlvamaal Taevaskoda * Mustikad, metsmaasikad, jänesekapsad. Rikkalikult sääski. Üks sipelgapesa kah. Ja paaris kohas maasikad alles õitsesid. * Järsud tõusud. Üles ma sain. Alla nii lihtsalt enam ei saanud. * Suur Taevaskoja. Sulistamine jões. Põhjas teravad kivid - aih! aih! Maanteemuuseum * Piletiks helkur. Jee! * Maahärrad pidid teed korras hoidma. Inspektsioon käis kaks korda aastas. Aga teed tuli korras hoida kogu aeg, mitte ainult siis, kui inspektsioon käis! * Talvel lumega ei tohtinud talupojad kõrvalteid kasutada, pidid sõitma peateel, et seda lahti hoida. Kui koormaga olid, pidid sõitma kolmekesi kõrvuti, et tee veel eriti lahti lükata. * 18. sajandil oli tähtis postijaam Tõraveres. * 1970-ndatel oli vähe autosid, seega bussijuhi amet üks lugupeetavamaid. Ja aeg-ajalt läksid bussid ikka põlema. Ja inimesed ei virisenudki, kui bussid graafikust maha jäid. * Tigurootorlumepuhastusmasin. Või umbes midagi sellist. Meenikunno mka * Ma olin kaardilugeja. Minu ju...

Oi jeerum-jeerum, plaanid muutuvad sellise kiirusega, et mina enam ei orienteeru. Öeldakse küll, et hommik on õhtust targem, ja väga võimalik, et ma hommikul teangi kõike (või noh, mitte päris kõike, eksole), ainult et kui õhtu kätte jõuab, siis selgub, et see, mis mina tean, pole enam ammugi see, mis tegelikult plaanis on. Ja mu reageerimiskiirus ei ole tegelt üldse nii suur. Muidu ma oleks omal ajal vennalt palju raha saanud. >:) Aga mulle lihtsalt meeldib ette teada, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab. Kasvõi selleks, et ma teaksin, kas tasub pead pesta või mitte.

Ma sõin oma jõulukingiks saadud šokolaadi ära, tal tähtaeg kukkus täna. Nämma.

Ma sattun alati vaatama kõige jaburamaid filme. Ma ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et kui teised leiavad, et jabur film, siis nad keeravad ruttu teise kanali või panevad telku kinni, aga mina vaatan suurte silmade ja avatud suuga edasi, et kas tõesti võib üks film nii jabur olla. Võib küll. Aga see, mis mind sealjuures eriti häirib, on need paljutõotavad pealkirjad. Vastupidise näitena võib tuua Tapjamerineitsi filmi. Selle pealkiri oli "Tapjamerineitsi". Kui sellist pealkirja näed, saad kohe aru, mis laadi filmi sealt nüüd oodata võiks. Ja siis tead ise, kas vaatad või mitte, aga vähemalt on vaim valmis. Aga siis on jälle selline film, mille pealkiri on "Dreamcatcher" ja see on täpselt selline pealkiri, et sa mõtled, et ohhoo! see võib päris tore film olla. Ja siis tuleb välja, et see on film, kus neli sõpra lähevad maamajja koos aega veetma, vannuvad palju, sattuvad tulnukaterünnaku alla, pooled neist saavad surma, üks seestatakse mingi erilise tulnuka poolt, ...

Kui mina viimati bussis talongiga sõitsin, siis käis veel nende mulgustamine (lahe sõna!). Aga nüüd on mingi imelik kast, mis kirjutab kuupäeva peale. Ma avastasin linnas, et ma ei saa koju sõita sama piletiga, millega ma linna olin tulnud. Sest nad võtsid mult üliõpilaspileti ära! Wäää! Ja isegi diplomit ei andnud veel vastu. Aga nüüd ma olen täisinimene. Täishind igal pool, ei miskit lahedaid soodukaid enam. Wäää! Aga jah, kaitsesin töö ära. :) Ja isegi ei pabistanud väga hullult, sest mul polnud eriti aega, sest mu arvuti kullapai viskas sellise vembu, et ta ei hakanud alguses tööle ja siis ma olin liiga sabinas, et korralikult pabistada. Aga ilus ilm oli täna. Eriti õhtupoolik. ;) Ja mis siis nüüd? Ma arvan, et ma puhkan ja laisklen, laisklen ja puhkan. :) Ja eks siis kunagi tulevikus jõuab ka kõige muu üle muretseda. Isegi juhendaja ütles oma arvamuses, et ma olen optimist. ;)

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Tegin täna oasalatit. Päris hää tuli. Ja eile tegin kah salatit. Päris hää tuli. ;) Aga enne seda ehk päev pärast oma kolme suurt pidu otsustasin ma hoopiski näljastreiki teha. Ah et mille vastu või? Söömise ikka. Jah, see on hea põhjus. Mitte et mul nüüd põhimõtteliselt midagi söömise vastu oleks, aga kõik ümberringi muudkui streigivad ja puha. Nojah, igatahes, polnudki nii hull. Neelud käisid küll, aga ainult värskete porgandite järele. Nii et päris tore oli end vahelduseks näljutada. Isegi nälga ei tulnud tegelt peale. Mmmjah, mis siis veel... aga täna oli igatahes oasalat. Nämma.

Ma olen närvis, ma olen rahutu. Ma käin mööda koridori ringi ja lehvitan kätega, aga isegi sellest ei tundu abi olevat.

Õues läheb valgeks. Öösel üleval olla pole üldse nii mõnus, kui tööd peab tegema. Ma olen terve päeva eurolaule kuulanud, 2007 aasta omi. Päris head ja aina paremaks lähevad. Mina lähen nüüd duši alla ja siis magama. Uoeh. Präägu ma pole kanahakkliha. Präägu ma olen midagi muud.

Ma tean, et täna on seitsmes jüüni. Aga ma eile lihtsalt mõtlesin, et mis siis, kui saaks aega küüs aastat tagasi keerata. Läheks tagasi tollesse küüendasse jüünisse kõigi oma küüe aasta teadmiste ja kogemustega. No esimene mõte sellepeale oli, et kindlasti ei tasuks minna küüenda jüüni hommikusse. Ja siis ma mõtlesin, et mul oleks siis ju terve 12. klass veel ees ja kuigi 12. klass oli parem kui enamik eelnevaid, ei olnud ta siiski nii kohutavalt tore kah. Ja mõtle kui palju eksameid ma uuesti peaksin tegema! Palju! Ning osasid ma kohe kindlasti ei tahaks uuesti teha, näiteks Algebra I. Ma peaksin jälle samu aineid kuulama ja osasid neist ma isegi tahaks uuesti kuulata (nt. ajalugu), aga teisi küll mitte. Ja igav oleks kah. Ja üleüldse. Mõte on küll, et lähen tagasi ja teen paremini, aga siis läheb kindlasti jälle midagi muud nässu. Ja üleüldse, küüs aastat on ikka küüs närvilist aastat. Mul on uus šampoon. Kiivi-mango. Mul on uus lemmikjäätis. Mango-meloni. Eee... mul ei olegi miskit...

Kes ütles, et aega on rohkem, kui tundub? Ma annaks talle ühe... küpsise. Või siis selle apelsini, mis meil juba pikka aega laual seisab. Aga tegelikult, võib-olla on kah, sest mulle tundub, et teda on hirmus vähe. Ja siis mulle tundub, et tegelikult on teda veel vähem. Sinikad paranevad kenasti, jalg ei ole ka enam valus. Ja kui järgmist sellist päeva tuleb kaua-kaua oodata, siis ehk oli asi ka seda väärt. Täna näiteks oli suurepärane ilm kodus istumiseks. Oleks küll tahtnud muusikat kuulata ja näiteks kududa, selline kudumis- ja kudumismuusikapäev. Aga kudumismuusikat kuulasin ikka. Peaaegu oleks ka kampsunimuusikat kuulanud. Ehk seda siis mõni teine päev. Oeh, ma olen nii tüdinud, et ma ei viitsi enam isegi hädaldada.

Ei, blogibuum ikkagi. Jessas kui ilus taevas präägu on. Triibuline. :) Igatahes, alistudes kaaslaste survele, kirjutan mina ka nüüd midagi. Kõigepealt ma tunnistan üles, et kuigi ma alguses püüdsin piirduda Lõvikuninga ja Pochahontasega, siis lõppes asi ikkagi sellega, et ma kuulasin A-Teensi ja laulsin kaasa. See on lihtsalt jube sobiv muusika selleks puhuks, kui su pea on kapsas, aga sa pead sellega veel mõtlema. See on hoogne - ei lase magama jääda - ning ka veel selline positiivne, et paneb tantsima ja laulma ning siis tundub kõik kuidagi parem. Muuseas, ma avastasin, et asja ajab ära ka Ooperifantoom. Muusikast veel niipalju, et eile juhtusin nägema TOP 50 chill and soul -i. Nüüd ma tean, mis muusika see on; või noh, ma tean, et see on kuidagi seotud vee ja kaladega, sest need elemendid oli pea igas videos olemas. Ja nüüd räägimegi kahest lõbusast filmist: 1) Godzilla. Äärmiselt lahe. Tuli emme-Godzilla, siis tuli palju pisi-Godzillasid, siis inimesed põgenesid elu eest ja mina mu...

Bwaaah.

ma kõndisin vastu uksepiita. ai. ma ostsin kollase bareti. nüüd ma olen kollabaretlane.  ma hääletasin Islandi poolt. ema andis hääle Maltale ja isa Bosnia-Herzegovinale. ma lähen nüüd magama.

Oeh. Mul on sellest kõigest juba nii kõrini. Varsti hakkan nutma. Või karjuma. Või midagi.

Ja ütleme, et siin on ülejäänud jutt. Ütleme, et see on mõistlik, naljakas, huvitav, lõbus ja muud säärast. Ütleme, et ma ei ole nädal aega koduarestis olnud. Ega tegelt ei ole kah, ma käisin vahepeal poes, oma uute tortureerivate kingadega. Ikka tortureerisid. Ausalt, kas kuskil on ka inimesi, kes lähevad poodi, leiavad ilma suurema vaevata endale kenad kingad ja siis panevad need jalga ja käivad rõõmsalt ringi, häda ei midagi. Tooge nad siia ja ma annan neile ühe tou... küpsise, see tähendab, küpsise.  Hmm, jah. Ma nägin unes, et ma jõin viina. Aga siis tulid vanemad tuppa ja ma peitsin pudeli lauajala taha ära ja seisin igaks juhuks ise kah ette. Siis läksid vanemad ära, aga keegi jäi veel sinna ja leidis pudeli üles, aga sellest polnud hullu, sest tolleks hetkeks oli see juba õluks muutunud.  Ma vaatasin eile üht õudukat. Päris õudne oli. Terve film selline psühhoterror ja siis lõpuks tapeti kõik maha. Või noh, mitte kõik, üks tüdruk pandi külmkappi. Ja loomulikult osutus tapjaks s...

Näädsa, unustasin end tööd tegema. Ei pannudki tähele, et kell juba nii palju. Nojah, ei saa just öelda, et ma väga vara tõusnud oleksin... ja kohviubadest kohv mõjus vist kah positiivselt. Ooo! Kohvioad! Kaks kotti! Ma olen häppi! Õnnelik kohvinarkomaan. Ja šokolaadinarkomaan. Jajah, mingil hetkel täna oli mul kuus šokolaadi (suuremaid ja väiksemaid), aga siis ma sõin neist kaks ja kolmveerand ära. Need kaks olid väikesed! Ja ema võttis akna vahelt topingu ära, nagu ta väitis. Nüüd saab õhk sisse! Ja mina saavutasin kahe joonise ja katse-eksitusmeetodil selle, et suutsin dušigeeli pudeli korgi avada. Jaa-jaa. :)

ehk konarlik, ebatasane ja kivine koht. Mul jälle ei tulnud ühtegi mõtet, mida päälkirjaks panna, aga sõnaraamat kohe siin kõrval ;) "Savoy ball" oli lahe. Mulle nii meeldis. Balletid võivad olla küll *nii* ilusad, ja ongi, aga operetid on jälle *nii* lahedad. Tahaks veel mõnda näha. Ja selle saundträkki tahaks kah. Igatahes, lõpuks tuli ta mulle jube tuttav ette; mõned siin väidavad, et see oli kunagi telkus, aga mulle jälle tundub, et ma lugesin selle kohta. Võib-olla lugesingi kunagi, kui mõtlesin, kas minna vaatama. Ja nüüd läksingi. Ja lahe oli. :) Eile vaatasin ma ETV-st teatrit. Tšehhovi Onu Vanjat. Üpriski masendav, samas jälle teiste Tšehhovi teoste (mida ma lugenud olen) kõrval üks selline positiivsem. Ma nägin pargis parte! Siin samas, üle tee pargis, ühes suuremas lombis oli kaks parti, üks oli emane ja teine ei olnud. Neljapäeval nägin, õhtul, siis kui teatrisse läksin. :) Ja teatrist tulles oli bussipeatuses pingil kass. Kui ma oleksin omal ajal mat. loogika pra...

* Mul on nüüd laes ufo, selline ufolik ja vilgutab punast tulukest. * Tasku Rahva Raamatust maksis Jane Austeni raamat kaks korda rohkem kui Kaupsi Apollos. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis Ülikooli Raamatupoes oleks see võib-olla veelgi odavam olnud. * Ma nägin unes suurt musta koera, keda ma mitte kübetki ei kartnud, ja hunnikut liblikaid, kelle eest ma karjudes ühest toast teisse jooksin. Õudne oli! * Järjekordne geneetiliselt muundatud mutantelukafilm, seekord oli selleks siis kala, mitte hai, vaid selline kalajam. Nagu haug või latikas või midagi sellist. Küllaltki suur küll. Tegelt oli neid lausa mitu ja viimane ikka kõige suurem! Ja erinevalt teistest sarnastest filmidest, see naine, kes mehega sohu läks, ei olnudki see naine, kes mehega uuu-romantikat tunda sai. Uuu-romantika oli mehel, kes sohu läks, hoopis naisega, kes juba varem sohu oli läinud. Naise, kes koos mehega sohu läks, sõi kala ära. Ja romantiline peaaegu lõpp oli selline, kes mees ja naine koos päikeseloojangusse (v...

I love you, Ken! Elavad Helen ja Ken, õnnelikud mees ja naine. Päeval, mil Helen teatab Kenile oma rasedusest, kolib nende majja noor meestekütt Mariia. Too võrgutab Keni. Helen näeb neid juhuslikult koos ja sooritab enesetapu. Kuid ta jääb elama. Mariia hoolitseb Heleni eest ja läheb suusatama. Seal kohtub ta maruvihase Keniga. Ta loobub Kenist ja teatab talle, et armastab teda. Ken vastab sama. Mariia lahkub. Järgmisel hommikul loeb Ken ajalehest, et Mariia on teinud enesetapu. Ta on oma verega lumele kirjutanud I LOVE YOU KEN. Ken ei ütle sellest Helenile, kellel on mälukaotus. Ken elab oma lapsega õnnelikult elulõpuni, kuid ikka meenub talle kena tüdruk, kes end tema armastuse nimel ohverdas. -- Barbie tragöödia, Suxu & Orav, aastat pole kirjas *** Lisaks sellele leidsin ma oma koomiksilaadsed jutukestega pildikesed kah üles, terve "Illi ja Amme" saaga. Nad olid jänesed. Siis nad surid ära ja olid inimesed ja siis rääkisid neist "Intriigid teispoolsuses". Ja...

Mõnikord ma lausa vihkan seda elu. See on nii igav. Iga päeva elan ma üle vaid mõeldes õhtule, iga nädala mõeldes nädalavahetusele, iga kuu mõeldes vaheajale ja iga aasta mõeldes... ei tea millele, kooli lõpule? Ülikooli lõpule? Vanaduspäevade algusele? Või koguni surmale? Aga siis algab elu ju otsast peale ja seda ma ei taha. Beebi on küll vahel mõnus olla, aga mis edasi saab? Edasi läheb kõik samamoodi: kool, ülikool, töö, pension, surm ja siis jälle sünd, kool, jne. Tahan, et elu oleks põnev. Et mul poleks hommikul aimugi, kuidas tänane päev lõppeb ja kus ta lõppeb. Mu ainus lõbustus ja meelelahutus päevas on see, kui ma telku ette vajun või kujutan, et ma olen ilus ja et kõik mind armastavad ja et elu oleks põnev. Oh, ma vajan põnevust ja see elu ajab teinekord mul lihtsalt südame pahaks. Muidugi on veel üks asi. Ma kardan. Ma kardan kohutavalt. Kardan, et ma pole enam kõige targem. Mõnes mõttes ei meeldi mulle tark olla - inimesed ootavad sinult liiga palju. Teises mõttes ma lausa...

KIRI EMALE Oled ikka elus veel, mu ema? Olen minagi. No tere, eit! Löögu taas su kambris värelema õhtuvalge imeline loit. Kuulsin, et sa oled muremõttes, et sul minu pärast kurb on meel vanamoelist jakki ümber võttes alatihti vaatamas käid teel. Ning et vahel õhtul õudseks sulle üks ja sama viirastus teeb toa - nagu oleks kõrtsitülis mulle keegi torgand rindu jäiga noa. Ära, kallis, oma südant koorma! Kõik on jamps ja uni, usu mind! Pole ma nii põhjakäinud joomar, et võiks surra, nägemata sind. Olen endist viisi hell ja heagi ning mul ühest soovist põleb põu: et ma pääseksin sest kõigest peagi sinna, kus su madal hütt ja õu. Tulen kevadel, kui ümber maja aed meil valendab ja lõhnab meest Nõnda vara ära ainult aja üles mind kui seitsme aasta eest Sel, mis möödas, ära tõusta käsi, ega sellel, mis on luhtunud Liiga vara kaotused ja väsi on su pojast üle uhtunud. Ära palvetama sunni. Pole vaja! Vana juurde suletud on piir. Oled ju mu ainus lohutaja, ainus imeline päiksekiir. Ole rahul, ära...

Oi, mul oli eile hullult produktiivne päev. Töötasin varahommikust hilisõhtuni (ehk siis kella 12-st 20-ni) ja suurte pingutustega jõudsin lõpuks peaaegu täpselt sellesse seisu, millest ma hommikul alustasin. Jaaa. Täna ei olnud nii hullult produktiivne. Lihtsalt kella poole kaheksa paiku hakkasid mul silme ees värvilised tulukesed vilkuma, nii et kui ma mõtlesin pausi teha ja mummukat mängida, siis see ainult süvendas seda. Nii et ma panin hoopis mingi sarvilise sisaliku puzzle kokku.

Tahtsin selle kuhugi kirja panna ja see koht kõlbab kah. Legend: punane - olen lugenud (ehk siis Papu omab raamatut, v.a. Eric, seda omab Erik) punane ja paks - oman raamatut (ja olen muidugi lugenud kah) *** - kolm viimasena ostetud raamatut (mida isegi Papu ei tohiks olla lugenud) *P - on hetkel Papu käes, loodetavasti The Discworld Series # 1 : Colour of Magic, the (1983) # 2 : Light Fantastic, the (1986) # 3 : Equal Rites (1987) # 4 : Mort (1987) # 5 : Sourcery (1988) # 6 : Wyrd Sisters (1988) # 7 : Pyramids (1989) # 8 : Guards! Guards! (1989) # 9 : Eric (1990) # 10 : Moving Pictures (1990) # 11 : Reaper Man (1991) # 12 : Witches Abroad (1991) # 13 : Small Gods (1992) # 14 : Lords and Ladies (1992) *** # 15 : Men at Arms (1993) # 16 : Soul Music (1994) *P # 17 : Interesting Times (1994) # 18 : Maskerade (1995) # 19 : Feet of Clay (1996) *** # 20 : Hogfather (1996) # 21 : Jingo (1997) # 22 : Last Continent, the (1998) *** # 23 : Carpe Jugulum (1998) # 24 : Fifth Elephant, th...

Mulle igatahes meeldis see, mis võitis, kõige rohkem. Nii et jeee! Ja ma hääletasin kah, sest ma olen selline inimene, kes hääletab eurolaulude poolt. Judge me if you dare. Ja head naistepäeva. Mina sain oma kollase roosi juba täna kätte. Või siis eile. Või ikka täna. Aga kaamlipiim ei kalgendu! Ja eeslid tapavad aastas rohkem inimesi kui lennukid.

Viimase aja eesti filmid on kuidagi imelikud kõik. Täna vaatasin "Kuhu põgenevad hinged" ja püüdsin sellest mingit pointi leida. Kuidagi masendav kah. Miks eestlased nii masendavad on? Okei, eile vaatasin üht soome filmi, sommid on veel masendavamad. Praeguses meeleolus tundub mulle, et kõik need suhtedraamad ja asjad püüavad edasi anda seda, et inimesed on ühed õnnetud olendid, kes lihtsalt ei oska õnnelikud olla. Alati suudavad nad ennast õnnetuks mõelda. Tahaks nagu karjuda, et mis teil ometi viga on? Mis inimestel küll viga on? Alati on neil midagi viga. Hulluks ajab. Ärge nüüd solvuge, eksole. Teie olete toredad. ;) Mina olen õnnelik inimene, teate. Ma küll kirun ja halan ja paanitsen, aga tegelikult olen ma õnnelik. Mul on tore pere, toredad sõbrad, hea elu ja hea kujutlusvõime. Ja püüdke te vaid vastupidist väita!

Minuga on viimasel ajal selline väga tore asi juhtunud, et ma leian igalt poolt ootamatuid šokolaade - laualt, külmkapist, ühest kotist kohe kaks korda. Ja-jaa, selles kotis peitub midagi. Siis, kui ma temaga ringi tuulan, leidub seal lausa umbes 5 kilo midagi. Aga kõik see pole küll šokolaad. Eelneval ööl juhtus minuga aga selline ootamatu asi, et ma nägin täitsa õudset und. Mul ikka on paar korda ette tulnud veriseid unenägusid (minu veri, tavaliselt, kelle siis veel), aga selles lendasid lausa pead ja inimesed. Inimesed lendasid trepist alla, pead lendasid niisama, pigem küll kukkusid. Ja erinevalt osadest õudusunenägudest ei kartnud ma mitte põrmugi ja ei lennanud kah, ei mina ega mu pea. Nimelt tegutses minu majas üks verejanuline jõud (vaim/kummitus/deemon/misiganes), kes tegi lõpu peale kõigile, kes mu vastu kasvõi pisut vastikud olid. Juba vähemalt teine selline unenägu, kus salapärased verejanulised tapjad on mingil seletamatul põhjusel minu poolel. Ma püüan tavaliselt neid si...

Esmaspäeval oli mul siis eksam. Mis tähendas seda, et terve pühapäeva ma vaatasin suustamist. Ja siis uisukala. Loogiline ju. Paras mulle siis, et eksam pigem vähem läks. Tegelikult, paras mulle, et ma üleüldse võtsin nii keerulise aine. Aga suusatamine oli lahe. Palju norrakaid. Eriti meeste finaalis. Raske oli nagu üldse seal kellegi poolt olla. Vaene roots. Ega mul Hattestadi vastu apsaluutselt miskit pole, ta nägi päris meeldiv ja nunnu välja. Ja Näss meeldib mulle juba ainult tema nime pärast. kuigi ta tundus ka selline kena ja vaikne ja tagasihoidlik. Aga vaat Pettersen oli kuidagi ülbe. Kahju, et Northugi seal polnud. Ja uisukalalt meeldisid mulle need šoti õde-venda, nad olid nii lahedad. Ja siis veel see mees, kelle kava nimi oli Liivatorm, see oli ka hullult lahe, vähemalt teine pool tema kavast, sest esimese ma magasin julmalt maha. Ma võin enda kaitseks öelda, et ma jäin küll vaheajal magama, mitte kala ajal. Aga ma lihtsalt ei suutnud nii kiiresti üles ärgata. Magama jäämi...

Käisin täna Papu juures teed joomas ja suusatamist vaatamas. Ning ma suutsin ka Papu täitsa närvi ajada. Jesss! Vähemalt see oskus on veel alles. ;)

Mõnusalt. Vana hea Vietnami salv. Nostalgia tuleb peale. Reedel siis käisingi teatris "Sada aastat..." vaatamas. Ema tuli ka kaasa. Õhtu algas väga paljutõotavalt - nimelt turgatas mulle peatuses seises bussi oodates äkitselt pähe, et kuigi ma just ennem olin rõõmustanud, et kõik vajalikud asjakesed mahuvad ilusti ära sinna imearmsasse kotikesse, mis ema mulle andis, siis teatripileti olin ma ikkagi riiuli peale ämbliku alla jätnud. Pärast selgus veel muudki. Näiteks seda, et bussid ei tule siis, kui sa seda soovid ning ehk oleks pidanud enne minekut bussiaja ikkagi järgi vaatama. Ja vahepeal kõndis Rein minust mööda. Ma hõikasin talle rõõmsalt tsau, ta ei pilgutanud silmagi ja kõndis rahulikult edasi. Jobu. Aga me jõudsime ikkagi ilusti ja õigeks ajaks. Ja etendus ka meeldis. Head näitlejad (Raivo E. Tamm, Jüri Lumiste, jt), lavakujundus oli kah päris lahe ja mulle jubedalt meeldis, kuidas peaaegu kogu näidendi aja muusikat mängiti. Ja siis seal kõlasid sellised paugud, oli ...

Ja kui ma ennem söögituppa astusin, suutsin ma seal ainult oma kodujuustu hapukurgiga alla kugistada ning siis põgenesin enda tuppa, kus oli tervelt kraad soojem, panin tule põlema ja tõmbasin teki üle pea. Nüüd on villased sokid jalas, mitu kruusitäit teed sisse kallatud ja juuksed kõrvadel, pealegi toppis ema midagi akna vahele. Ja üleüldse istun ma arvutisoojas toas ja kuulan muusikat. Tuul, vaeseke, ulub üksi teisel pool akent. Ma nägin täna päris meeldivat und. See sisaldas valget kassi, äärmiselt kitsast voodit ja kahte õde, kellest ühel oli samasugune hambahari nagu minul. Ma polegi vist kunagi varem unes hambaid pesnud. Meeldiva osa võite ise juurde mõelda, ma olen kindel, et te saate sellega hakkama. Ja siis ma teen lisaks kõigele sellele, külmetamisele ja unenäotamisele, ka oma eksamiülesandeid. Ei lähe üldse nii ladusalt, kui ma lootsin. Hmm, ma avastasin, et need filmid, mis muidu on täitsa ära tüüdanud, on hoopis vaadatavamad, kui nad on mõnes teises keeles, näiteks rootsi...

Minu Uus Aasta algas enam-vähem sellega, et ma kargasin poole meetri kõrgusele õhku ja valasin pool klaasi šampust endale sülle, natuke läks põrandale kah. Aga lihtsalt sel hetkel, kui mina olin teel ühest toast teise, sest vanemad väitsid, et teisel pool oli rohkem rakette, käis üks säärane kärgatus, et ma lihtsalt ei saanud teisiti. Aga oli jah palju rakette, mõlemal pool. Taevasse vaadates küll mingit surutist näha polnud; rakette oli. Ja veidi hiljem käis meil kodus ka teine kärgatus, sel hetkel, kui mina oma õnne pange valasin. Osa valasin maha kah, kui ma pool meetrit eemale hüppasin, õnneks sülle ei valanud. Hmm, õnn süles... sulatina süles... nõup, ei kõla just eriti õnnena. Aga ma sain ühe kassi ja ühe kuke ja ühe tedre ja ühe paadi/merihobu/lohe/skorpioni. Ema sai paar puud ja ühe seene ja suusakepid. Isa õnn oli kõige arusaadavam - hunnik naelu ja kruvisid. Aga nüüd vaatame hetkeks selja taha. Ei olnud seal kedagi. Vaatame siis märkmikusse. Uusaasta lubadused 2008 ole positi...